Jeroen Bult: islam ja sõnavabadus – Euroopa lõhestajad

Foto: Postimees.ee

Tint ei ole veel jõudnud paljukiidetud Lissaboni lepingul kuivada, kui Euroopa Liit on langenud taas tavapäraste sisemiste lõhede küüsi. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa on tunnustanud Balkani uusima, välisabist sõltuva kääbusriigi Kosovo iseseisvust ning nende eeskujule järgneb lõpuks veel hulk liikmesriike, samal ajal kui mitmed ometi keelduvad seda tegemast, peljates võimalikke tagajärgi oma maal (separatismi). Euroopa ühine ja ühtne seisukoht Venemaa suhtes ning sellega otseselt seotud energiajulgeoleku küsimustes on samuti praegu olematu ja terendab tulevikuski fatamorgaanana.

Kuid ELi riigid on praegu sattunud silmitsi uue, vahest veelgi fundamentaalsema ülesandega. See puudutab liidu põhiolemust, selle filosoofilist aluspõhja, milleks on põhiliste liberaaldemokraatlike väärtuste ja liidu «postmodernse» ilmaliku iseloomu kaitsmine tumedate «eelmodernsete» jõudude eest, kes põlastavad valgustuse suursugust pärandit. Probleem seisab selles, et kaugeltki mitte kõik Euroopa poliitikud ei ole veendunud tarmuka tegutsemise vajaduses ja mõned neist ei pea vahest hingepõhjas ka ise neid väärtusi millekski.

13. veebruaril avaldasid Taani ajalehed Jyllands-Posten, Politiken ja Berlingske Tidende kaksteist skandaalset prohvet Muhamedi karikatuuri. Alguses ilmusid need 2005. aasta septembris ja tekitasid võimsa nördimuslaine islamimaailmas ning Lääne-Euroopa moslemitest immigrantide seas. Karikatuuridel oli kujutatud prohveti nägu ning teda seostati otseselt terrorismiga: ühel karikatuuril, mille oli joonistatud taanlane Kurt Westergaard, kandis Muhamed pommikujulist turbanit.

Paljude moslemite arvates solvasid karikatuurid rängalt nende usku. Rühm Taani fanaatikuid isegi «otsustas», et nagu 2004. aastal Hollandi režissööri Theo van Goghi, tuleb Westergaardi n-ö kohasel viisil karistada – ja karistuseks pidi olema surm. See on muidugi üsna omapärane loogika: võtta kasutusele terroristlikud meetodid, sest sulle ei meeldi väide, nagu oleks Muhamed terrorist.

Õnneks suutis Taani siseluure kavandatava vandenõu õigel ajal avastada. Protestiks Westergaardi ähvardava ohu vastu otsustasidki kolm ajalehte näidata oma meelsust ja selle tagajärjel põletasid hüsteerilised rahvamassid Pakistanis ja Afganistanis taas kaunist Dannebrogi (2005.–2006. aasta meeleavalduste ajal põletati mõnel pool Taani lipu asemel isegi Šveitsi lippu, sest neil ei tehtud või ei soovitud teha vahet).

Midagi samasugust toimub ka Hollandis, kus parempoolne populistlik parlamendisaadik ja kutseline islamitümitaja Geert Wilders otsustas astuda van Goghi jälgedesse. Ta valmistas filmi pealkirjaga «Fitna», mis käsitleb maailma kõige kiiremini kasvava religiooni «tõelist iseloomu». See esilinastub selle kuu lõpul, tõenäoliselt Youtube’is. Iraani parlament on juba kutsunud president Ahmadinejadi katkestama Hollandiga diplomaatilised ja kaubanduslikud sidemed ning Pakistanis kutsuti Hollandi suursaadik aru andma «laimu» asjus.

Möödunud nädalal avaldas «Fitna» vastu meelt üle 2000 afganistanlase, nende seas 300 parlamendiliiget, kes mõistsid hukka filmi, mida nad polnud isegi näinud. Mõned protestijad põletasid Hollandi puna-valge-sinist lippu, hoides seda käes tagurpidi, sinisest siilust. Mõistagi ei näidanud kire kütkes rahvamass üles mingit pahameelt Talibani barbarite suhtes, kes sunnivad väikesi lapsi hukkama «Ameerika spioone» (tsenseerimata versiooni võib näha aadressil

http://www.godvoordommen.nl/2008/02/13/taliban-kind-onthoofd-spion-vs/).

Taani ja Hollandi olukord on sarnane. Kuid kahe väikese kuningriigi suhtumises valitseb selge erinevus. Taani poliitikud, kaasa arvatud peaminister Rasmussen, kaitsevad (piiramatu) sõna-, ajakirjandus- ja kunstivabaduse põhimõtet väga otsustavalt, samal ajal kui valdav osa Hollandi poliitikuid, sealhulgas peaminister Balkenende, eelistavad püsida argpükslikult kõhkleval poliitkorrektsel seisukohal.

Hollandi sotsioloog ja filosoof Gabriël van den Brink kirjutas hiljuti päevalehes NRC Handelsblad: «Sõnavabadus ei ole ainult põhiseaduslik õigus. See vabadus on modernse Euroopa kultuuri arengu üks tähtsamaid alustalasid ja kahekümnendal sajandil söandasid seda vaidlustada ainult parem- ja vasakpoolsed diktaatorid. Seepärast on sõnavabaduse kaitsmine iga demokraatia kohus, kes austab oma ajalugu.»

Paraku kõlasid tema targad sõnad kurtidele kõrvadele. Hollandlasi on praegu «õnnistatud» otsusevõimetu ja vabisevate jalgadega valitsusega, mis koosneb kristlikest demokraatidest (CDA), ortodokssetest protestantidest (ChristenUnie) ja sotsiaaldemokraatidest (PvdA). Esimesed kaks pooldavad üsna tugevalt arusaama, et religioon nõuab tingimusteta austust ja on tähtsam kui sõnavabadus. Kolmas aga pole suutnud kuidagi vabaneda tapvast katkust, mida nimetatakse kultuurirelativismiks – selle kohaselt on kõik kultuurid võrdsed, nii et «me ei saa kehtestada oma väärtusi Anatoolia ja Atlase immigrantidele».

Kõik kolm erakonda püüavad võita riigi moslemitest valijate poolehoidu, eriti ägedalt võistlevad selle nimel CDA ja PvdA. Eelmisel esmaspäeval väljendas Westergaard intervjuus NRC Handelsbladi konkurendile De Volkskrant sügavat pettumust Balkenende ja tema kaaslastega: «Taanis ei ütleks ükski poliitik, et Wilders ei tohiks filmi avalikkuse ette tuua. See tähendaks tema karjääri lõppu. Taani poliitik saab aru, et sõnavabadust ei tohi piirata.» Võib muidugi kahelda, kui siirad on sellise «radikalinski» nagu Wilders motiivid – ilmselt ei osanud avalikkuse tähelepanu iga hinna eest köita püüdev poliitik välja mõelda midagi paremat kui selliste filmide valmistamine – või kas on ikka vaja sel moel provotseerida moslemeid või üldse mis tahes usurühmi.

Aga asi ei ole selles. Westergaard sõnas: «Kui moslemid tunnevad end solvatuna, peavad nad jätma selle endasse. Nad peavad leppima, et religioon on inimese eraasi.» Van den Brink ütles, et inimesed, kes ei ole Wildersiga nõus, peavad temaga võitlema sama relvaga, see tähendab argumentidega.

Moslemitel on igati õigus solvuda, aga miks ei ole keegi neist tulnud siis mõttele luua (koomiline) film või ka karikatuur sellest «dekadentlikust ja materialistlikust» läänest?

Vastus on õige lihtne: nagu kõiki jumalakummardajaid, pimestab ka moslemeid täielikult veendumus, et just nemad esindavad absoluutset tõde. Seepärast peavad nende arvates end õigustama just ateistid ja teised vaba mõtte esindajad, kes söandavad seada kahtluse alla religiooni «loogika» ja julgevad pilgata 1500 (islam) või 2000 (ristiusk) aastat kestnud iidsete muinasjuttude ülistamist.

Anders Fogh Rasmussen on vapper mees. Liberaaldemokraatlike väärtuste põhikaitsjana tuleks ta lausa otsekohe nimetada Euroopa Nõukogu presidendiks.

Sellised tegelased aga nagu Jan Peter Balkenende, kes eelmisel kuul võõrustas Hollandi peaministri residentsis Catshuisis isegi hirmuäratava ususaate «Hour of Power» meeskonda, on nende väärtuste kaitserajatiste kõige pehkinumad osad.

Tõlkinud Marek Laane