Helen Eelrand: Kes on tänavalaps
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõulude eel peab enamik heasüdamlikke inimesi oma kohuseks pisut härdaks minna ja mõelda neile, kellel tundub meist raskem olevat. Nii märkame tavalisest kergemini tunnelis suitsetavat poisikest või räbalates ja kummiliimi järele lehkavat lapsepabulat ühistranspordis. Tunnistan, et olen isegi mõelnud näe, tänavalaps , ning tundnud ebamäärast kripeldavat süütunnet, mis kohustaks nagu midagi ette võtma.
Usutavasti lähtus sellistest inimlikest kaalutlustest ka SEB Eesti Ühispanga turundusosakond, valmistades ette kampaaniat «Aita tänavalapsi!», mille käigus soovitakse koguda raha laste varjupaikade tarbeks. Niisugune sinisilmne heasoovlikkus pahandas aga tõsiselt vanemliku hoolitsuseta lastega tegelevaid organisatsioone see justkui tunnistaks nende aastatepikkuse töö olematuks.
Väidetavalt (ja põhjust on seda uskuda) on nii Tallinnas kui mujal Eestis juba mõnda aega olemas kontroll nende laste üle, kellel vanemlikust hoolitsusest ühel või teisel põhjusel puudu jääb.
Kontroll tähendab, et juba mitu aastat tagasi muutus anonüümne tiitel «tänavalaps» konkreetseks ja nimeliseks poisiks või tüdrukuks, kellele omavalitsuse ja kolmanda sektori abiga kodu leitakse. Laste varjupaikades jääb üha enam kohti tühjaks ning neis peatutakse vaid lühikest aega. Edasi leiab laps koha lastekodus või kasuperes või parimal juhul tagasitee koju ning lastekaitsetöötaja tegeleb juba kogu tema perega.
Just lastekaitsetöötajate arvu suurenemine on olnud oluliseks võtmeks probleemi lahendamisel, tunnistavad nii Tallinna abilinnapea Merike Martinson kui Tallinna Laste Turvakeskuse juht Erki Korp.
See ei tähenda, et olukord oleks pilvitu ning kõik Eesti lapsed puhtad, haritud ja õnnelikud, kuid klassikalises mõttes tänavalapsi, kellel koduks katuseta barakk ja ainsaks toiduks kerjatu, meil õnneks enam ei ole. Ka Kopli liinide lapsi, keda meil aastaid tänavalapse sünonüümiks peeti, võib näha pärastlõunal kodu poole astumas, koolikott seljas.
Peamiseks probleemiks pole enam mitte osavõtmatus lapse saatuse suhtes, vaid ja seda on aastalõpu majanduskasvu-hosiannat kuuldes kurb ning veider mõelda absoluutne vaesus, mis ei võimalda normaalse potentsiaaliga lapsel tõenäoliselt kunagi korralikuks ja tasakaalukaks täiskasvanuks saada.
Soov head teha on õilis asi, aga et head soovid ja teod tegelike abivajajateni jõuaksid, tasuks praktikutelt nõu küsida. Vastasel juhul võib heast kogemata hoopis halb saada.