Jarno Laur kirjeldab, miks otsus Tallinna-Tartu maanteed uuendada riigikogus läbi kukkus, kuigi kõik valitsuserakonnad tee-ehitust sõnades tuliselt toetavad.
Jarno Laur: Jant Tallinna-Tartu maantee ümber
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna-Tartu maantee ehitamise teema on meie poliitikaelu tõsiselt raputanud. Maantee186 kampaaniaga kogutud rohkem kui 30 000 allkirja koos vastava algatusega langetada riigikogus maantee ehituse otsus on toonud infrastruktuuri arengu poliitika tippu ja muutnud Tallinna-Tartu maantee küsimuseks, mida ükski erakond ignoreerida ei saa.
Tallinna-Tartu maantee on huvitav teema, sest enne igat valimist on väga paljud poliitikud üritanud selle najal Toompeale sõita. Ometi näitas hääletamine riigikogus, et kui asi jõuab ühe selge otsuse langetamiseni, ei paindu mõnegi maantee-ehitust ajaleheartiklis õhutanud poliitiku näpp oma sõnade järgi hääletusnuppu vajutama.
Loomulikult on niisugune otsus valitsusele ebameeldiv. See on ebameeldiv igale valitsusele, sest seob käsi. See ahendab võimalusi rahastada populaarseid ettevõtmisi, millega kiiret poliitkasu lõigata.
Rahastamise ja ehitamise kohustus jääb valitsust koormama ka siis, kui avalikkuse tähelepanu, mis praegu teeb ignoreerimise võimatuks, aegamööda hajub. Riigikogu otsus välistab maantee koalitsioonide moodustamise lehmakauplemise letist. Ent just need ongi põhjused, miks peab niisuguse otsuse vastu võtma just riigikogu.
Reformierakonna positsioon on arusaadav. Nendele ei meeldi otsus, mis paljastab õhukese riigiideoloogia nõrkused. Olukorras, kus lubatakse maksukärpeid, saab ilmsiks, et riik pole võimeline arendama infrastruktuuri.
Kardetakse, et säärased otsused toovad ilmsiks Reformierakonna maksukärbete tegeliku iseloomu ja tagajärje. Ehk liig väikeste maksude tagajärg on alaarenenud infrastruktuur, ilma meeskonnata tuletõrje ja poolmehitatud politsei ning väikese palga tõttu välismaale kanu kitkuma läinud politseinikud.
Reformierakonnal püss põõsas
Sealt pole enam pikk samm, kui valija hakkab kaaluma, kas libekeelne lubadus paarsada krooni taskusse jätta on kasulikum kui korras maanteed ja turvaline elukeskkond.
Arusaamatuks jääb, miks peab seejuures mängima mängu, kus Tartu linnapea Laine Jänes tahab ja peaminister Andrus Ansip ei saa. Lubatakse ja sõnades toetatakse, aga kui otsustada vaja, siis on püss põõsas.
Ausam oleks öelda, et säästuriigi paketiga käib kokku hoopis teine lähenemine. Ehitatakse tasuline tee ja maksukärbetega inimestele kätte jäetud kroonidega saab mööda seda sõita, ühesõnaga inimestele raha tasku ja teed tasuliseks. Reformierakonna ideoloogiaga see ka sobiks, paraku ei ole asjatundjate arvates Eesti autoliikluse suuruse juures maksuline tee tasuv.
Keskerakond on võtnud märksa kavalama positsiooni. Keskerakonna esimees, majandusminister Edgar Savisaar tegi valitsuse suhtumises kannapöörde. Nii üllatas keskpartei juht ka oma valitsuse peaministrit, kui lubas maantee sootuks kiiremini valmis ehitada. See oli paljulubav avaldus, millele järgnes peatselt teade, et valitsus on otsustanud finantseerida maantee ehitust 5,2 miljardi krooniga.
Bluff ja mõistmatus
Paraku Savisaar blufib. Otsustanud, et ei tasu kaotada hääli vastuseisuga objektile, mille vajadusest on enamik valijaist aru saanud, tahtis ta ristida juba kavandatud projektid kõlava nimetusega ja näidata seda valitsuse algatusena I klassi tee valmis ehitada.
Tegelikult kinnitas valitsus sama kava, millest kõneles peaminister Ansip, kui lubas ühtlusfondist järgmisel eelarveperioodil investeerida maanteesse 4,5 miljardit krooni. Teehoiukavas oli juba olemas 440 miljonit krooni.
Seega jääb kogu võiduks, mis majandus- ja kommunikatsiooniminister saavutas, 300 miljonit lisakrooni. See pole paha saavutus, kui arvestada valitsusjuhi hiljutisi väljaütlemisi neljarealise tee mõttetusest ja sellest, et rahapuudusel peab see projekt ootama.
Hullem on lugu see, et kinnitatud rahastamiskava järgi ei hakata süsteemselt ehitama neljarealist teed, vaid õgvendatakse, parandatakse olemasolevat kaherealist. Jah, kavandatud ristmikud on vajalikud ja õgvendused möödapääsmatud, kuid kvalitatiivset hüpet see endaga ei too.
Valitsusele esitatud kavas on ka uuel trassil rajatav lõik Kosest Mäoni, kus juba praegu on kõige madalam liiklussagedus 6400 autot ööpäevas. Teeseadus näeb ette I klassi maantee ehitamist, kui liiklussagedus on 6000 autot ööpäevas. Paraku selguvad Kose-Mäo lõigu parameetrid alles projekteerimise käigus.
Seega pole kindlust, et nimetatud lõik tõesti neljarealiseks ehitatakse. Pigem on tõenäoline, et valitakse variant, kus uus tee tuleb endiselt kaherealine. Nii et kõlava kiire tee-ehituskava eestkõnelejad eiravad ka ammu vastu võetud teeseadust.
Kokkuvõtteks, ükskõik mida Savisaar kiiremini valmis ehitada lubab, igal juhul pole tegu I klassi maanteega kogu Tallinna-Tartu vahelisel teelõigul. Seega pole tekkinud ka meil mingit vajadust loobuda nõudmast riigikogu otsust.
Rahvaliidu otsust mitte toetada tee-ehituse eelnõu on kõige raskem mõista. Neil ei tohiks olla midagi idee vastu, kuivõrd erakond on volikogu tasandil veel selle aasta algul võtnud vastu sarnase otsuse, nagu sotsiaaldemokraadid parlamendile esitasid.
Rahvaliidul pole ka põhjust peljata võimalikke ideoloogilisi muutusi riigi eelarvepoliitikas, mis võimaldaksid rahastada infrastruktuuri ehitust laenu või võlakirjadega. Just Rahvaliidu poliitikud on mitmel puhul, valdavalt küll valimiste eel, teinud ajakirjanduslikke kampaaniaid tee vajalikkusest.
Loodame, et teine katse riigikogus annab ka Rahvaliidule võimaluse oma kunagised artiklid uuesti läbi lugeda ja õige otsus langetada. Janno Reiljani tähelepanuväärne artikkel Postimehe veergudel räägib, et riigikogu otsust pole vaja. Vaja olla hoopis rahastamise otsust.
Sotsiaaldemokraadid on ka sellega nõus ja ootavad, millal rahvaliitlasest rahandusminister Aivar Sõerd oma erakonnakaaslast Janno Reiljanit kuulda võtab ja Tallinna-Tartu maantee rahastamise otsuse välja pakub.
Positiivsed suunad
Valitsus on sunnitud riigikogu otsusega või ilma otsima lisaraha. Osa koalitsioonipoliitikuid on tahtnud jätta muljet, justkui tahaksid sotsiaaldemokraadid teha Tallinna-Tartu maantee teiste teede arvel.
Ometi oli just valitsus see, kes selle tõlgenduse pakkus, kui kohustas majandusministrit ja rahandusministrit otsima täiendavaid võimalusi just teehoiukavast. Ehk teiste teede arvelt. Seal aga tõesti pole neid võimalusi, ilma et see mõjutaks negatiivselt teisi objekte.
Meie oleme kogu aeg rääkinud lisavahendite vajalikkusest. Oleme rääkinud sellest, et mõistlik oleks finantseerida niisuguseid infrastruktuuri objekte laenu või võlakirjade või eelarve ülejäägi arvel.
Teine positiivne asi on see, et justkui võluvitsa väel on valitsus suutnud mõnes asjas ka kokku leppida. Ühtlusfondi rahale, millest peaministri sõnul on seni kavatsetud 4,5 miljardit Tallinna-Tartu teele kulutada, tekkis valitsuse kinnitatud kavas juurde 300 miljonit krooni. Teehoiukavas sisalduva 440 miljoniga teeb see kokku üle 5,2 miljardi krooni. Ehk ligi pool neljarealise maantee maksumusest.
Kolmas positiivne uudis on see, et Tallinna-Tartu maantee arutelu ajel pööratakse rohkem tähelepanu infrastruktuuri probleemidele üldiselt. Esimene samm on arvata abiraha välja seadusega ette nähtud teedeehitusse määratud kütuseaktsiisi osast.
Seni on mootorikütuse aktsiisist teedele ette nähtud 75 protsendi nõudest osavalt kõrvale hiilitud, arvestades selle summa sisse ka euroliidu abiraha. Nüüd loodetavasti sellest enesepettusest loobutakse. See sunnib valitsust eelarvet koostades andma teedeehituseks rohkem lisaraha.
Oluline küsimus on riigi võlakirjade emiteerimine, mis annaks võimaluse finantseerida tee-ehitust, samas lubaks riigil võita ehitushinna kallinemise ja intressivahe arvel ning ühtlasi looks investeerimisvõimaluse elanikele, kes soovivad oma säästud turvaliselt teenima panna.
Eesti elanikest märkimisväärne osa kasutab laenuraha. Igavikku on kadunud komme koguda 20 aastat raha maja ehitamiseks, selle asemel on mõistlik võtta laen, ehitada maja ja nautida selle hüvesid ning maksta summa 20 aasta jooksul tagasi. Ja maja kallineb rohkem, kui intress kasvab. Mis loogika alusel peaks riik olema rumalam?
Sotsiaaldemokraadid ei toeta säästuriiki. Eesti arengut peavad vedama kaks vedurit: hea ja kättesaadav haridus ning kvaliteetne ja majanduse edenemist võimaldav infrastruktuur. Sinna tehtud investeeringud on investeeringud arengusse.