Heldur Meerits kirjutab, et erakool pole miljonärivõsukeste taimelava. Erakool pakub aga sageli paremaid võimalusi lapse arenguks kui munitsipaalkoolid.
Riigieksamid ei tee kooli heaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taas on Eesti peredes käsil koolijutud. Kuidas lapse koolitee edukaks kujuneks, kuidas teha edukalt sisseastumiskatsed ja mida selleks enne selgeks peab saama sellised mõtted liiguvad ligikaudu 197 000 lapsevanema peas, sest just niipalju on Eestimaal õpilasi.
Otsides teed parema koolisüsteemi loomiseks, tasuks selle kõrval vaadata ka kaugemale ajalukku ning selle valguses leida lahendusi tänaseks päevaks.
Lapse roll pole alati olnud selline, nagu me seda tänapäeval tajume. Elu oli vanasti palju karmim, nii ka laste elu. Vaadakem näiteks, kuidas kirjeldasid vennad Grimmid lihtsa pere elu mõnisada aastat tagasi võõrasema sõnade kaudu: « liiga palju suid on toita! Tuleb neist kahest põngerjast lahti saada!»
Majanduslikus mõttes äraelamise vajadus mõjutas ka suhtumist lastesse. Ühelt poolt võis olla raske lastele piisavalt toitu leida, kuid teiselt poolt olid lapsed töökätena teretulnud. Siis ei pidanud ju sulaseid palkama!
Lapsed täitsid ka pensionisüsteemi ülesandeid. Laste juures sai vanaduspäevi veeta koos peavarju ja söögiga. Kui sul polnud lapsi ega varandust, jäi ainsaks võimaluseks linna või valla vaestemaja. Kui Otto von Bismarck juurutas 1889.aastal Saksamaal pensionisüsteemi, tähendas see revolutsioonilist muutust lapsevanemate tulevikuväljavaates.
Tänapäeval pole laste toetus pensionäridele enam ellujäämise tingimus. Siinkohal sobib meenutada maailmakuulsa Francis Fukuyama mõtet rasestumisvastastest vahenditest. Ta osutas, et võimalus soovimatuid rasedusi vältida hakkab mõjutama ka perekäitumist.
Kooli headust hinnates
Kokkuvõttes saame tõdeda, et lapsed ei ole enam majanduslik hädavajadus. Samuti pole lapsed tänapäeval ka bioloogiline paratamatus. Ühtlasi tähendab see, et saame oma lapsi kasvatada armastusega, milles pole suuri omakasupüüdlikke motiive. Püüame lapsi aidata ellu heade inimestena.
Lapse sirgumisel täiskasvanuks on koolil suur osakaal. Ka Eestis leidub vapraid emasid, kes püüavad osa kooliteest lasta lapsel koduõppes läbida, ent on raske uskuda, et sel sajandil niisugune haridustee valdavaks saab.
Võimaluse korral püütakse laps ikka panna «paremasse» kooli. Hea näide on siin Ingrid Rüütli kui mureliku vanaema kirjutis (PM, 04.02.). Oma lapselaste koolist kirjutab ta nii: «See pole mingi kallis ja uhke erakool Küll peab selles koolis palju rohkem õppima kui tavakoolis.»
Rohkem ärgitab vaidlema Ingrid Rüütli teine tsitaat tavalistest ja erilistest koolidest. Tavateadvuses on tõesti ühed koolid võrdsemad kui teised. Sellest siiski ei saa järeldada ühtede paremust teiste ees.
Paljud vanemad ootavad, et nende lapsed saaksid kõrgkoolis edasi õppida. Seepärast jälgitakse riigieksamite keskmisi tulemusi ja kõrgemate numbritega koole peetakse paremaks. Kahjuks võimendavad seda suhtumist ka ajakirjanduses avaldatavad edetabelid.
Edetabelitulemus ehk riigieksami keskmine hinne kujuneb mitmest komponendist. Ühest küljest on olulised õpilased, aga seda kindlasti koos oma perekondadega, teiselt poolt kooli panus. Lisaks veel lisadrillimine riigieksamiteks.
Nii ei saagi me üksnes ühte arvu vaadates midagi öelda kooli headuse kohta. Me ei tea, kas kõrged tulemused saadi tänu headele õpilastele või suutis kool «tavalisi» õpilasi tublilt arendada.
Saame teha isegi mõttelise eksperimendi: vahetame näiteks prantsuse lütseumi või inglise kolledi õpilased mõne äärelinna kooli õpilastega. Vaevalt tulemused pärast seda samaks jäävad.
Tegelikult on kooli headuse mõõtmiseks mitmeid võimalusi. Tallina linn annab koolidele kvaliteediauhindu, lastevanemate liit alustas rahuloluindeksi mõõtmisega. Haridusministeerium algatas juba aastate eest mõõdikute süsteemi väljatöötamise, kuid nüüdseks on see vist kolikambris tolmumas.
Erilised erakoolid?
Eesti vabanemise tuhinas taheti peaaegu igat asja teha teisiti kui seni. Tekkis ka mitmeid erakoole, muu hulgas ka alternatiivpedagoogikat kasutavaid. Tänapäeval õpib siiski enamik erakoolide õpilasi traditsiooniliste õppekavade alusel.
Tuleb ainult imestada, miks keegi ostab poest «Sarvikut», kui kuskil jagatakse tasuta õlut. Ilmselt on erakoolidel pakkuda midagi sellist, mida munitsipaalkoolid ei suuda. Kindlasti pööratakse rohkem tähelepanu lapse isiksusele, kuid küllap leidub ka üldisem põhjus.
Tammsaare «Tõe ja õiguse» II osa räägib Indrek Paasi elust Mauruse koolis. Kui jätta kõrvale Indreku vahekord jumala, tõe ja surmaga ning kõik värvikad tegelaskujud, siis loo sündmustik on lihtne: maapoiss tuli linna haridust omandama. Kandes need sündmused üle tänapäeva, millised oleksid Indrek Paasi võimalused aastal 2006? Oleks naiivne ja silmakirjalik imestada, miks pole eliitkool tema jaoks reaalne võimalus.
Mõnikord öeldakse mõtlemata: erakool on miljonäride laste jaoks. Eestis õpib erakoolides 4500 last. Palja silmaga on näha, et nii palju Eestis siiski miljonäre pole. Erakoolides käivad lapsed, kelle vanemad usuvad erakoolide oskustesse nende last isiksusena arendada.
Nii ongi erakoolide missiooniks saanud haridusliku ebavõrdsuse ületamine ja alternatiivi pakkumine inimsõbralikuma kooli soovijatele. Lapsevanematel on selged ootused oma laste arengu osas ja nad ei häbene oma ootustest rääkida. Nii on ka tänapäeval erakoolide juhtmõtteks Mauruse sõnad: «Inemine peab õppima nagu hull!»
Artikkel on koostatud Heldur Meeritsa 23. märtsil toimunud Audentese alushariduse konverentsi ettekande põhjal «Investeerida lastesse või aktsiatesse?»