Naised on kummalised ja mõistetamatud, vähemalt meeste arvates. Ent samas ei saa naised tihtipuhku isegi aru, miks nad säärased on ning arusaamatult käituvad, nagu selgub briti tituleeritud kolumnisti Caitlin Morani raamatust, kus lahatakse naiseksolemist.
No tõesti. Ei saa ju normaalsed olla need, kes koperdavad kõrgetel kontsadel, kukuvad ja saavad pahkluutraumasid. Meestesugu pole iial aru saanud naiste enesepiinamise mõttest ning Moran ütleb lõpuks välja tõe: «Maailmas on maksimaalselt kümme inimest, kes peaksid ka tegelikult kontsi kandma. Ja kuus neist on transvestiidid. Kõik me ülejäänud peaksime lihtsalt... alla andma. Loobuma. Lõpuks ometi leppima sellega, mida loodus meile kogu aeg räägib. Et me ei saa nendes kõndida. NENDES KURAMUSE ASJADES EI OLE VÕIMALIK KÕNDIDA!»
Moran on nõutu, miks naised aktsepteerivad kontsade mõttetust lõdvalt ja õlgu kehitades ning on täiesti tundetud kõigi nende tuhandete eurode sutes, mida elu jooksul vaid ühe korra kantavatele ja suurt valu tekitavatele kingadele kulutatakse. Kusjuures mehed, nagu selgub, umbusaldavad ega salli kontsi.
Kogu see kontsajama on vaid sajandik iroonia ning musta ja valge huumoriga räägitust. Samavõrd kirutakse ebakohaseid rinnahoidjaid ja stringe ja käekotte ja totrat bikiinipiirkonna epileerimist ja kõike muud säärast, milleta normaalne meesterahvas hakkama saab. Kirutakse ka mõttetuid pulmi, kuhu maetakse meeletu raha, kusjuures tegelikult ei huvita too abiellumispidu mitte kedagi peale pruudi ning tedagi vaid peo eel.
Hea küll, kontsadest ja pulmadest võib loobuda, kuid päevadest, sünnitamisest, koduhoidmisest ja enesehävituslikust armastusest, millest samuti raamatus juttu, paraku mitte. Ja siin tekib küsimus, küsimus, kumb tegelikult on tugevam sugupool.
Meestel tasuks kahtlemata uurida, mida naised enesest arvavad, kuid ükski raamat, olgu see nii hea kui tahes, ei pane neid mõistma. Ja kahtlane, kas naisedki aru saavad, miks nad säärased on.