Raamatu lisapealkiri «Vene aristokraatia viimased päevad» annab aimu sisust: kuidas ja miks muutus Venemaa 1917 aastal Nõukogude Liiduks ning mis sai riigi senistest valitsejatest. Variante polnud just palju: kes siirdati teise ilma, kes vangilaagrisse, kes põgenes piiri taha, mõni hakkas tööle, kommunismi ehitama.
Nagu millegipärast tavaks, kirjutab seegi kord Venemaa ajalugu lahti võõramaalane. Et lugu laiali ei valguks, võtab autor tsentrisse kaks kuulsat, väärikat ja rikkuses suplevat perekonda – Šeremetjevid ja Golitsõnid – kuid vaatab asja laiemalt: selgitab vene aadli päritolu, hierarhiat ja eluolu, tsaaririigi ajalugu ja olemust 20. sajandi alguses ning tingimusi Venemaal, mis panid aluse revolutsioonile. Põhirõhk on võimuvahetusele järgneval perioodil, kui aadelkond hävis, õigemini hävitati.
Eks ülestõusu Venemaal võis oodata ja sellest sai aru iga haritud aadlik. Riik, mis püsib sisuliselt talupoegade ja linnatööliste orjatööl, pole 20. sajandil jätkusuutlik. Aristokraadid, tuleb tõele au anda, üritasid midagi muuta – meenutagem või dekabriste – kuid mitte liiga jõuliselt. Mõttekodades arutati, kuidas revolutsiooni ära hoida, kuid samas pooldati veendunult monarhiat ning töörahva elu lihtsamaks muutmisest ehk euroopaliku või ameerikaliku vaba riigi loomisest polnud juttugi.
Talupoeg ega ka tööline polnud Venemaal inimene vaid olend, kes on jumala poolt määratud aadlike teenimiseks. Ei pannud ju aristokraat – olgugi, et oli kõrgharitud ja mitut keelt valdav – ise end riidesse, ei pühkinud hommikuti nägu ning voodi ülestegemine oma kätega oli suisa keelatud. Küll aga pildus ta tuulde miljoneid orjatööraha. Nagu nähtub, ei olnud taevased väed siiski asju nõndamoodi seadnud. Tegelikult on üllatav, et alamklass niigi kaua vastu pidas. Ent kui töölistel võim käes, polnud endistel valitsejatel enam hõisata miskit, jumal pööras neile selja, kui pehmelt väljenduda.
Autor üritab hinnanguid vältida, kuid väga see tal ei õnnestu ning raamatut läbiv toon on süüdistav – aristokraatidele tehti ilmselgelt liiga. Jah, neid poleks vaja olnud mõrvata, ent kas tasub nimetada paljasjalgset ja räbalates talunikku ahneks lurjuseks, kui too härra juveelid mõisa rüüstades taskusse toppis. Äkki võttis ta välja oma aastate töötasu koos intressidega?