Kui progress tähendab tagasiminekut, siis on tegu regressiga. Et siis inimkonna kokandus on viimaste kümnendite ja sajandite jooksul läinud näiliselt edasi – on külmkapid ja elektripliidid ja teflonpann – aga tegelikult tagasi. Söögi valmistamine on tänapäeval nii lihtlabane ja igav protsess, on ilmselt söögidki, vähemalt lähiminevikuga võrreldes. «Kahvliga või kahvlita» – raamat kööginduse ja kokanduse ajaloost – selgitab asja.
Kindlasti hakkab mõni eelnevat lõiku lugedes rindu prõmmima, et temal on kodus vägev köök ja kombain ning uusim köögiriistade kollektsioon.
Haigutamapanev. Kas tal on sadakond potti, panni või muud toiduvalmistamisanumat, nagu ühes korralikus köögis sajand või pisut enam tagasi? Äkki on ta vähemalt teemandikujuline pann lesta praadimiseks? Ent kui ta soovib küpsetada mahlast veist või korralikku lihakäntsakat? Kas tal on kodus spetsialist, kes varrast keerutaks? Või vähemalt vardakoer, kes töö ära teeb? Ilmselt pole. Pole lahtist tuldki, millel liha ainuõige maitse saab.
Tolle vardakoeraga on nõnda, et Suurbritannias aretati välja spetsiaalne tõug, kes jooksis trumlis ja pani lihavarda pöörlema. Automaatika, noh. Paraku astusid loomakaitsjad vahele, et ärge piinake koeri. Kui too kaitsja varsti uuesti ühte majja asja kontrollima läks, tuvastas ta koera asemel neegripoisi sedasama tööd tegemas. Seega oli kõik korras ja loom kaitstud.
Niisiis, raamat on huvitav. Ja tarkustjagav. Üks asi on teada saada näiteks keedupottide ajalugu algusest tänapäevani, aga ka nende ideaalparameetrid füüsikast lähtuvalt. Ning näteks sedagi, miks tuleb pastat keeta võimalikult suures anumas ja ägedal kuumusel, et vesi täiega muliseks.
Mis, muide, pannidesse puutub, siis teflon on ääretult mage materjal. Parimad on malmpannid, mis Chuck Lemme ideaalpanniskaalal said kirja 544,4 punkti. Tulemus pole kiita, sest skaala maksimum on 1000. Lemme koostas ka ideaalpanni mudeli, arvestades tänapäevaseid võimalusi. Selle sisekiht peaks olema roostevaba terase ja nikli sulamist, mida katab pealt, küpsetuspinnalt, termopihustatud nikkel ja alt puhas alumiinium. Ent seegi pann saaks skaalal vaid 734 punkti.
Kui pottide-pannidega asi selge, liigub raamat nugade manu ja selgitab, mis põhjusel kadusid personaalsed, üliteravad söögiterariistad ning asendusid tömbiotsalise riistaga, mis pole kaugeltki terav. Mõistagi käsitletakse põhjalikult kokanugade minevikku ja olemust ning miks saab Hiina toiduvalmistaja niiöelda lihakirvenoaga kõik asjad aetud, eurooplane aga mitte.
Tuli. Ehk küpsetamise-praadimise-moorimise-keetmise ajalugu kõigi pliitide ja muuga.
Mõõtmine. Ehk miks on ameeriklased nõnda jäärapead, et kasutavad toidukoguste mõõtmiseks sööginõusid, mitte ühikuid. Aga noh, nende road pole samuti suuremad asjad.
Peenestamine. Ehk uhmrid, mis on õiged ja köögikombainid, mida tuleb lõpmatuseni küürida.
Söömine. Ehk lusikad-kahvlid-söögipulgad. Või sõrmed, nagu araabiamaades, aga sel juhul ei saa toit olla kuum, vaid leige.
Jää. Ehk toiduainete säilitamine. Omal ajal, näiteks, käis linnaperenaine, kel puudus jääkelder, kaks korda päevas poes, sest ostetu tuli kohemaid valmis vaaritada.
Köök. Ehk toidu valmistamise areng kuni tänapäevase poes müüdava ja vaid soojendamist vajava valmistoiduni, mis näikse olevat (taand)arengu lõpp-punkt. Praeguseks. Hullem on vaid toitetablett, meie helge tulevik.