Noman Benotman: Assad jääb ametisse

Noman Benotman Foto: Annika Haas

Islami ekstremismi uurimisega tegelev Noman Benotman räägib usutluses Postimehele, millal ja kuidas võiks Süüria kodusõda lõppeda ning millist käitumist võib oodata Egiptust valitsevalt Moslemi Vennaskonnalt.

Verevalamine Süürias on kestnud juba üle kahe aasta. Nüüd lõpuks on Venemaa ja USA haaranud initsiatiivi, et vaenupooled alustaksid läbirääkimisi ja jõuaksid rahuleppeni. Kui suureks te hindate võimalusi, et see initsiatiiv päädib positiivse tulemusega? Kas mässulised ja al-Assadi režiim üldse saavad omavahel läbi rääkida?

Olukord Süürias on tume nagu lõputa tunnel. Assadi režiim on legitiimsuse kaotanud ja suur hulk huvigruppe nii vaenupoolte sees kui taga teevad koosmõjus asja aina hullemaks.

Aga ma olen optimistlik, sest USA ja Venemaa soov olukorda muuta on suur samm edasi. Mulle meenutab see külma sõja aegu. Need kaks riiki teavad pikast kogemusest, kuidas teineteisega toime tulla ka siis, kui tegemist on väga kuuma teemaga. Nende kahe taga moodustavad bloki kõik muud jõud. Venemaa esindab Süüria valitsuse ja tema liitlaste huve, USA esindab Süüria opositsiooni ja tema liitlaste huve. Kui kaks geopoliitilist raskekaallast juba rääkima hakkavad, siis teised lihtsalt peavad neid kuulama. Nende mõju protsessile on juba ka näha – konfliktipooled on tunnistanud läbirääkimiste vajadust ja piirkonna teised riigid on hakanud käituma palju vaoshoitumalt.

Kas Assad peab rahuläbirääkimiste õnnestumiseks ametist lahkuma?

Arvan, et Assad jääb võimule kuni ametiaja lõppemiseni 2014. aastal. Venemaa ei nõustuks tulemusega, mis tähendaks Assadi lüüasaamist. Ja USA ilmselt nõustub sellega, sest nende eesmärk on leida lahendus, mitte forsseerida ideoloogilist konflikti. Üleminekuvalitsus koostatakse aga opositsiooni ja valitseva režiimi puhaste kätega liikmetest. Sõjalist võitu ei saavuta kumbki pool, sest mõlemad on selleks liiga kurnatud. See omakorda sunnib neid läbirääkimistele.

Pärast seda on veel üks suur probleem. Mitmed mässuliste grupeeringud on selgelt öelnud, et nad ei aktsepteeri mingit rahusobitamist, vaid jätkavad võitlust. Arvan, et läheb veel vähemalt aasta, kuni rahuleping teoks saab ja üleminekuvalitsus ametisse asub. Pärast seda saab kriminaliseerida igaühe, kes vaherahust kinni ei pea.

Aga see saab olema keeruline, sest need mõned grupeeringud, kes rahuvahendusest välja jäävad, hõlmavad ometi tuhaneid võitlejaid. See on hoopis teistsugune dünaamika: kui rahvusvaheline kogukond tunnustab vahevalitsust, siis need, praegused kangelased, muutuvad kurjategijateks, kuid see muutus võtab aega.

Siiski on kõige olulisem rahvusvahelise kogukonna pingutus Venemaa ja USA juhtimisel, et rahulepe sünniks ja sinna kaastaks nii palju osalisi kui võimalik. Muidu rebib järjest brutaalsemaks muutuv kodusõda Süüria lõplikult tükkideks, mida ei ole enam kunagi võimalik ühendada, ja nii palju kui ma tean, ei ole riigi enda hävitamisest keegi huvitatud.

Millisena te Assadi režiimi liikmete tulevikku näete?

Teatud elementidel praegusest režiimist ei ole Süürias tulevikku, kaasa arvatud Bashar al-Assadil endal. Assad vajab kohta pehmeks maandumiseks, mis jätaks talle ta väärikuse. Seda mitte tema enese, vaid teda toetavate blokkide pärast – eelkõige etnilised grupid tema ümber, aga ka Iraan ja Hezbollah. Tema saab neile saata sõnumi, et neid inimesi ei tapeta, neilt ei võeta õigusi jne. Seepärast tema jätkamist ametiaja lõpuni aktsepteeritaksegi.

Ma arvan, et pärast seda otsib ta turvalist eksiili. Kuhu ta läheb? Räägitakse erinevatest variantidest. Võib-olla Venemaale või hoopis Iraani, aga võib-olla leiab Süürias koha, kus tagasitõmbunult elada.

Süüria kodusõja vaenupooled süüdistavad üksteist sõja- ja inimsusvastastes kuritegudes. Kas rahvusvaheline valmisolek minna Assadi režiimiga kompromissile välistab nende kuritegude uurimise?

Üks Süüria opositsiooniliider rääkis mulle, et neil on nimekiri 149 inimesest, kaasa arvatud Assad, kelle kohta on selged tõendid, et nad on osalenud tsiviilisikute kallal toime pandud vägivallas. Neid juhtumeid oleks lihtne viia kohtusse ilma kogu riiki või riiklikke institutsioone ründamata. Aga rahu saavutamine ja legitiimse valitsuse olemasolu on selle eeltingimus.

Sõjakurjategijate püüdmine ei ole raske, kui selleks on toimiv süsteem. Pragmaatiline lähenemine käsib praegu minna kompromissile, kuid ma ei usu, et keegi tegelikult seeläbi immuniteedi saavutab. Sest lisaks valitsustele on tänapäeval palju aktiivseid valitsusväliseid organisatsioone, kelle arvamusega valitud riigipead lihtsalt peavad arvestama.

Lääne avalik arvamus oli pettunud, kui Moslemi Vennaskond Egiptuses valimistega võimule sai. Miks nad võitsid?

Araabia maailmas on ühiskonnad pärast Teist maailmasõda kuni praeguseni proovinud erinevaid mudeleid, ent valitsused on järjest põrunud. Pole suudetud isegi stabiilsust tagada, arengust rääkimata. Eriti valusaid läbikukkumisi on kogenud rahvuslikud ja vasakpoolsed parteid. Parteid valitsesid 50ndatest 80ndateni, mõnel pool lausa 90ndateni. Inimesed tüdinesid lõpuks ebaedust.

Egiptuses oli inimestel vaja midagi uut. Midagi, mis ei ole veel läbi kukkunud. Ent liberaalid ja demokraatiameelsed jõud ei suutnud organiseeruda ega inimestele muljet avaldada. Nad arvasid, et nad on hästi haritud ja teavad kõike kõige paremini, aga ei kuulanud inimesi. Täpselt vastupidi islamistidele, kes nägid kampaaniate korraldamisega vaeva. Lisaks oli neil juba enne valimisi palju sidemeid n-ö rohujuuretasandil.

Ma soovitaksin läänemaailmas sellesse palju rahulikumalt suhtuda. Moslemi Vennaskond on vähemalt praegu aktsepteerinud demokraatia reegleid ja otsustanud nende järgi mängida. Seotus rahvusvahelise kogukonna ja lääneriikidega on neile eluliselt oluline, aga lääs on valmis aitama eeldusel, et eesmärk on demokraatlik riigikord. Egiptusest oleks praegu väga vale saata vastupidist sõnumit. Ma soovitan läänel neid mitte tõrjuda, vaid õpetada ja julgustada.

Praegu, kui vaadata arenguid Egiptuses ja Tuneesias, on seos läänega andnud positiivseid tulemusi. Mõnes regioonis on elu parem kui Mubaraki ajal. Moslemi Vennaskond ei sea mingeid religioosseid tõkkeid läänega suhtlemisel ning nad kuulavad nii USAd kui ELi.

Egiptus pandi proovile ju alles möödunud sügisel Iisraeli ja Gaza järjekordse konflikti käigus. Selles mängis Egiptus väga positiivset rolli. Nad võtsid vaherahu kehtestamisel juhtrolli ja lahendasid kogu olukorra.

Ma arvan, et Egiptuse president Mohamed Morsi oli isegi osavam kui Mubarak oleks olnud. Selles regioonis on vaja juhte, kes oleksid mõistlikud, rahulikud ja pragmaatilised, kes käituvad vastavalt huvidele.

Kas Egiptuses tuleb veel valimisi?

Mina arvan, et tuleb küll. Morsi tahab nii kodus kui maailmas näidata, et ta on valitud ja legitiimne riigipea.

Me muidugi peame olema tähelepanelikud, kuid praegu ei näita märgid vastupidist. Moslemi Vennaskond teab, et pärast araabia kevadet seda lihtsalt enam ei aktsepteeritaks, sellel oleksid tõsised tagajärjed nii kodus kui rahvusvaheliselt.

Nad kindlasti teevad väga kõvasti tööd, et püsida võimul nii kaua kui võimalik. Küsimus on, kuidas nad seda teevad – nad võivad seda teha ka brutaalsel ja demokraatlikule riigikorrale vastuvõetamatul viisi. Ma ei oska praegu veendunult öelda, millise tee nad valivad.

Meile räägitakse nii Egiptuse kui ka Tuneesia kohta päris palju paralleelsete süsteemide eksisteerimisest. Näiteks et välisministeeriumi kõrvale on president moodustanud oma ideoloogilistest toetajatest paralleelse ja tegelikult juhib hoopis see riigi välispoliitikat. Sama toimub majanduses. Mis eriti ohtlik – selline paralleelstruktuur on ka julgeolekus. Seepärast tulebki arengute suhtes tähelepanelik olla.

Ma peaksin väga tõsiseks signaaliks seda, kui mõni grupeering hakkab juurutama plaani kohalikul tasandil domineerimiseks. Oma igapäevases elus sõltuvad inimesed ju kõige rohkem kohalikust omavalitsusest ja selle kaudu on võimalik luua lojaalne toetajaskond: see on ju nii tore mees, ta ehitas uue koolimaja ja tõi puhta vee. Ja nii samastavad inimesed end nii selle juhiga kui ka grupeeringuga, mis teda toetab. Minu hinnangul on see just see, mida tegi Türgis näiteks Õigluse ja Arengu Partei.


Noman Benotman

•    Sündinud 1967. aastal Liibüas.

•    Pöördus radikaalsesse islamisse 1980ndate keskel pärast Moslemi Vennaskonna ühe kunagise juhtfiguuri Sayyid Qutbi raamatute lugemist.

•    1989. aastal läks Afganistani ja võitles seal Nõukogude Liidu vastu.

•    Pärast Nõukogude vägede lahkumist naasis Liibüasse, kus aitas formeerida islamistlikku võitlusgruppi, mille eesmärk oli Gaddafi režiimi vägivaldne kukutamine ja islamiriigi loomine Liibüas.

•    1994. aastal kolis Sudaani ja tal olid tihedad sidemed Al-Qaeda juhtidega, kaasa arvatud Osama bin Ladeniga.

•    Alates 1995. aastast on ta elanud Londonis, kus alguses liikus ühes ringkonnas toonaste ekstremistide juhtidega, kuid hiljem distantseeris end islamist.

•    Viimaste aastate jooksul on ta tuntuks saanud Al-Qaeda kriitikuna, kes esineb palju rahvusvahelises meedias, nii CNNis kui Al-Jazeeras.

•    Tema uurimisalad on džihaad ja islamiäärmuslus.

•    Ta on mõttekoja Quilliam Foundation president. Mõttekoda asutati Londonis 2008. aastal ning see tegeleb islamiäärmusluse uurimise ja selle vastu suunatud poliitikate väljatöötamisega.

Allikas: Quilliam Foundation