Jelena Skulskaja: elu pole vaid kilu likööriga

Kirjanik Jelena Skulskaja. Foto: Peerer Langovits

Ühe mu tuttavaga läks halvasti: tal avastati vähk. Diagnoos pandi Moskvas ja talle öeldi, et võib teha operatsiooni, aga pärast seda enam haiglast välja ei lubata, sest muidu ei saa garanteerida kõigi ettekirjutuste täitmist, ei ole võimalik jälgida, et vajalikke ravimeid ei varastataks ja midagi muud sisse ei valataks (hea veel, kui midagi kahjutut). Mille peale mu tuttav sõitis operatsioonile Saksamaale, mis, nagu pole raske mõista, maksab korralikult raha. Operatsiooni järel oli vaja keemiaravi, mis otsustati korraldada Eestis.

Tuttav sõitis Moskvast Tallinna, ebakindlus hinges. Nii nagu ameeriklased on südames veendunud, et Punasel väljakul varitseb neid karu ja kõik venelased käivad aasta läbi läkiläkis, ühes käes liitrine pudel viina, teises karp punast kalamarja, nii suhtuvad suure ettevaatusega Tallinnasse ka kõik moskvalased. Nad teavad, et eestlasel on ühes käes karp kilusid, teises aga pudel Vana Tallinna likööri, ent peale selle võib temalt oodata igasugu ebameeldivusi, eriti suhtumises venelastesse.

Kiirabihaigla onkoloogiaosakond hämmastas mu tuttavat algusest peale piiritult. Ei mingeid järjekordi, ei mingeid räpakaid tädikesi äramurtud nurkade ja pulstunud haiguslugudega: kõik kantakse sisse arvutisse, süsteem töötab õlitatult, tehnika on nagu Saksamaal, arstid ja õed kõnelevad meeldivalt vene keeles, kõikjal valitseb puhtus, kõik on abivalmid. (Esimesel korrusel on pealegi kohvik värskete küpsetiste, vaikse muusika, purskkaevu ja Tallinna parima kohviga.)

Sealjuures on kõik teenused vähemalt kümme korda odavamad kui Saksamaal või Iisraelis, kuhu tavaliselt minnakse lootusetutel juhtudel end ravima.

Mu tuttav on andekas ärimees ja organisaator ning tal tekkis idee: tuleb riigi abiga luua spetsiaalne struktuur, mis võimaldaks Eesti arstidel osutada rahvusvahelisi teenuseid. Kui Venemaalt (või ka teistest riikidest) hakkavad Eestisse saabuma inimesed, kes vajavad arstiabi ja keda tõmbab siia kvaliteet ja mugavus, on võimalik tõsta arstide palka ning ehk tulevad tagasi needki arstid, kes on läinud välismaale, samuti pole Eesti elanikel vaja enam arstiabile nii palju juurde maksta.

Ma saan mõistagi toetuda ainult konkreetsele juhtumile ja konkreetsele (onkoloogia)osakonnale ning mõistan, et meie meditsiin tervikuna pole just plekitu, mistõttu kahtlemata minu näitele leitakse kergesti vastupidiseid. (Muide, kui ma kunagi vajasin Moskvas arstiabi, siis kohtusin äärmiselt heatahtliku ja isetu suhtumisega, ehkki Venemaa arstiabi sõimamine on muutunud juba lihtsalt heaks tooniks.)

Siiski mäletame ju veel, kuidas mõne aja eest algas ühel venelannal reisi ajal enne tähtaega sünnitus ning ta pidi minema Eesti sünnitusmajja, millest sattus täielikku vaimustusse. Ta esines ajakirjanduses, soovitas kõigil venelannadel sõita sünnitama Eestisse, mitte otsida võimalust minna selleks Soome või Inglismaale. Eestis on palju odavam ja üldse mitte halvem.

Ent ei saa ju Eesti günekoloogid, ämmaemandad ja onkoloogid seista raudtee- ja lennujaama ootesaalis ning oma teenuseid seal saabujatele pakkuda. Meie maal on terve hulk organisatsioone, mis ei tee üldse mitte midagi – kas poleks siis võimalik luua veel üks, millest oleks ilmselgelt kasu? Tõuseks meditsiinitöötajate palk, siiasõitnud saaksid mõistliku raha eest hädavajalikku arstiabi, meie riigi maine omandaks uusi ja rõõmsamaid värve.

Ma saan muidugi aru, et iga algatus nõuab aega. Kena oleks luua spetsiaalne viisasüsteem neile, kes sõidavad siia end ravima. Ka sugulastele, kes soovivad ravilviibijaid külastada. Mõistagi tuleks ületada mõningaid keeleprobleeme: kui Saksamaal ja Iisraelis kõneldakse välismaalastega inglise keeles, siis Eestis räägivad paljud arstid ka vene keelt, mis on eriti oluline siiasõitnud venelastele.

Kuid mulle tundub, et hüva ettevõtmine vääriks ärategemist!

Äsjasel PÖFFil äratas suurt tähelepanu Kirill Serebrennikovi uus film «Reetmine». Ma pean küll ütlema, et mind jättis see üsna ükskõikseks, mistõttu pärisin festivali korraldajalt ja asendamatult juhilt Tiina Lokilt, miks ometi tuntakse nii suurt huvi filmi vastu, milles tegevus toimub mingis väljamõeldud isoleeritud ruumis.

Vastus oli mulle täiesti ootamatu: ära on tüüdanud vaadata Venemaa filme, kus Venemaad näidatakse aina läbi räpasuse, õuduse, hukatuse, vaesuse, košmaari, mõrvamise ja vägistamise prisma. Ära on tüüdanud kuulata varaste slängi, vaadata, kuidas bandiidid söövad mõnusalt restoranis ja seejärel teevad vägitegusid nõrkade ja kaitsetute kallal. Ära on tüüdanud müüdavad politseinikud, müüdavad poliitikud, müüdavad fotomodellid ja riigiduuma saadikud. Ära on tüüdanud väljapääsmatus, enesetapud, rikaste alatu rikkus ja vaeste masendav vaesus. See on juba muutunud üldiseks, vaat et dokumentaalseks Venemaa elu taustaks, mis ei paku ainest kunstilisele loovusele. Kuid Kirill Serebrennikov tegi filmi peenelt, euroopalikult, surm ja tapmised on selles jahedalt neutraalsed, ilma liigse naturalismita, ning probleem, mida filmis lahatakse, ei ole sugugi spetsiifiliselt venelaslik, vaid üldeuroopalik.

Festivali žürii andiski parima naisnäitleja auhinna «Reetmise» näitlejale. Tõsi, venelannast kangelast mängis filmis sakslanna Franziska Petri.

Siinkohal on huvitav märkida, et Ilmar Raagi filmis «Eestlanna Pariisis» mängis üht eestlannat suur näitlejatar Jeanne Moreau. Muide, tundub, et tegu on esimese uue aja filmiga, kus on selgelt tunda «antipatriootiline» tendents: Jeanne Moreau kehastatav tegelane ei taha Eestist üldse midagi kuulda ning ka väikesest Eesti linnast Pariisi sõitnud peategelane mõistab, et tema kodu on siin, mitte sünnimaal. Ma usun, et selle tunnusjoone taga seisab tüdimus lakkamatust patriootlikust paatosest, mis sunnib tooni alandama, sosistama, härduma ega taha midagi kuulda publitsistlikkusest …

Ilmselt on paljudel mõtlevatel inimestel kange tung rebida meid lahti stereotüüpide küüsist. Mitte muidugi selleks, et haaraksime kohe endale uued stereotüübid. Elu on lihtsalt palju keerulisem, sügavam, avaram, mitmekesisem kui need üheülbalised, labased, kulunud väljamõeldised, mida me nii tihti kipume elule enesele külge kleepima.

Jumal temaga, selle kiluga, magusa likööriga ja isegi martsipanloomakestest ja piparkookidest turismiparadiisiga. Ilmselgelt leidub meie elus rohkelt muudki, mille üle võime õigusega uhke olla ja mida võib pakkuda isegi «ekspordiks».

Tahaksin selle kirjatüki lõpetada heatahtlikus (mis pole mulle kui kirjanikule just kuigi omane) jõulueelses toonis: olgu kõigil neil, kel on hinges kibedus, kes tunnevad end halvasti, võimalus lohutust leida.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane