Mart Laar

FOTO: Pm

Ekspeaminister ja IRLi esimees Mart Laar kirjeldab e-lahendust, mis teeks valitsemise avatumaks, võimaldaks kodanikele paremat teenust ja aitaks Eestil silma paista.

Läinud nädalal pidin Eesti majanduskriisi olemust ja sellest väljapääsemise teid arutaval konverentsil rääkima oma kogemustest 1991.–1992. ning 1999. aasta kriisist väljumisel.
Tagantjärele vaadates olid Eesti uuele tõusule pööramiseks vajalikud sammud sarnased.

Esiteks tuli roosad prillid eest võtta ja endale ausalt olukorra tõsidust tunnistada, teiseks viivitamatult tegutsema ja otsustama asuda ning kolmandaks mõtelda välja midagi sellist, millega Eesti maailmas positiivset tähelepanu võiks äratada.

Kahest esimesest sammust olen viimastel kuudel palju kirjutanud – vaadates valitsusele peale surutud munaderahule, ei saa just ütelda, et see kõigile mõjunud oleks. Kuid pole midagi, vast on ülestõusmispühade järel ka poliitikute otsustavus tõusnud. Sest otsustamiseta me edasi ei pääse.

Eesti olukord on väga tõsine. Rahandusministri hinnangul vajab Eesti veel sel aastal seitsme miljardi suurust kärbet, järgmisel aastal on kärbe veelgi suurem. Kui tahame selle ülesandega hakkama saada, ei tohi enam venitada. Iga kuu otsustamatust muudab ülesande veelgi raskemaks.

Näiteks kuna pensioni teise samba sissemaksete edasilükkamist ei suudetud otsustada 1. maiks, tähendab see paarisaja miljoni krooni kaotust, mis tuleb nüüd teistest allikatest leida. Loomulikult vajavad poliitikudki populaarsust, kuid praegusel hetkel oleks targem mõelda mitte oma erakonna, vaid Eesti huvidele.

Vähemalt sama oluline on kriisihetkedel ka julgus kõigile päevaprobleemidele vaatamata ikkagi tulevikku vaadata. Ma saan aru, et praegusel hetkel oodatakse poliitikutel lahendusi päevakajalistele katastroofidele, kuid ainult nendega tegeledes ei suuda me tegelikult Eestit aidata.

Sest isegi kui suudame eelarve tasakaalu ajada ja käivitada programmid võitluseks tööpuuduse vastu, pole me sellega veel kriisist väljunud. Kogemus näitab, et vaid millegi erilisega silma paistes on Eesti-sugusel riigil võimalik taastada objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel käest lastud usaldus. Usaldus on aga see, mille tagasivõitmiseta Eestit uuele tõusule viia ei õnnestu.

Seejuures ei saa tegemist olla millegi varem tehtu kopeerimisega. Kui tahta end tõesti maksma panna, tuleb taas hakkama saada millegi erakordsega, teha midagi, millega keegi teine pole hakkama saanud. 1990. aastate alguses kujunes Eesti kaubamärgiks ühetaolise tulumaksu kehtestamine.

See äratas oma uudsusega tähelepanu, leidis arvukalt järgijaid ning tegi Eestile üle maailma nime. 1999. aastal kujunes Eesti märgiks ettevõtlusse tehtavatelt investeeringutelt tulumaksu kaotamine ning e-valitsus. Kuigi viimase alal on uuenduste hoog mõnevõrra vaibunud, on Eesti kogemus maailmas endiselt hinnas.

Näib, et liiga hea elu ja kiired kasvunumbrid tekitasid meis kõigis mõttelaiskust ning pani Eesti loorberitele puhkama. See lõpeb aga alati halvasti. Nii ka seekord. Vähemalt siiani pole Eesti suutnud kriisi millegi uue ja põrutavaga hakkamasaamiseks ära kasutada.

Arutelu uute ideede üle on Eestil aga hädasti vaja. Osalt tegelevad sellega igati positiivselt 1. mail kokku tulevad mõttekojad, mitmed ideed liiguvad praegu aga ka juba mööda valitsusasutusi ringi.

Üheks hullumeelsemaks nende seast on ettepanek Eesti riigivalitsemise kulude radikaalseks vähendamiseks valitsusaparaadi kaasajastamise ning moodsa tehnoloogia kasutuselevõtu abil. Osaliselt tugineb ettepanek e-valitsuse kogemustele, viies tollal alustatu loogilise lõpuni.

Teatavasti peavad avaliku sektori funktsioonide täitmisel riigi ja kohalike omavalitsuste asutused teostama lisaks põhitegevusele ka nn üldisi tegevusi, nagu finantsarvestus, asjaajamine, personaliarvestus jne. Tänapäeva tehnoloogia on loonud samas võimaluse osta nimetatud tegevused eraettevõtteid kaasates asutusse sisse, vähendades oluliselt riigi valitsemise kulusid, riiki ennast samal ajal «õhemaks» muutmata.

Eesmärgiks on seejuures mitte ainult kulude vähendamine, vaid ka teenuse kvaliteedi oluline kasv. Teatud ülesandeid sisse ostes saab riik saavutada efektiivsuse kasvu ja tulude vähenemise ilma ise täiendavaid investeeringuid tegemata. Tagasihoidlikel hinnangutel annab nimetatud ettepaneku käivitamine teisest aastat alates viie aasta jooksul riigi tasandil kokkuhoidu üle miljardi krooni.

See tähendaks professionaalsete teeninduskeskuste loomist, millele riik ja kohalikud omavalitsused nimetatud funktsioonid üle annavad. Konkurentsi tagamiseks oleks seejuures mõttekas kasutada BOT (Build Operate Transfer) mudelit, mille kohaselt korraldatakse kindla perioodi tagant konkurss, et leida riigile või kohalikele omavalitsustele parimat hinna-kvaliteedi suhet pakkuvat partnerit.

Kulude kokkuhoid ja kvaliteedi kasv tagatakse dokumentide paberivaba menetlemise, täieliku loobumisega paberarvetest, tark- ja riistvara ning arhiivinduse ühendamise ja IT kulude optimeerimisega. Kõigepealt oleks mõttekas luua avaliku sektori finantspakkumise keskus, millele järgneksid paberivaba avalik sektor ning ühtne personaalne teenindamine.

See muudaks riigivalitsemist avatumaks, vähendaks bürokraatiat ja korruptsiooniohtu, aidates sellega kaasa ettevõtluse arengule. Professionaal­sete teeninduskeskuste loomine ei muudaks mitte ainult Eesti valitsussektorit kaasaegsemaks ja efektiivseimaks maailmas, vaid looks uusi IT-lahendusi, mida on ettevõtetel hea välismaal turustada. Säästev areng on kujunemas maailmas käesoleval sajandil üheks olulisemaks eesmärgiks, lisaks ressurssidele ja loodusele käib see ka valitsemiskulude kohta.

Loomulikult on võimalik ka midagi muud ette võtta, selleks on iga ettepanek teretulnud. Eespool esitatud idee tugevaks küljeks on aga see, et sel pole poliitilist silti küljes. Seda ei paku välja ei IRL, ei sotsiaaldemokraadid ega rohelised. Ühelgi erakonnal üksinda ei õnnestu sedavõrd suure ettevõtmisega ka hakkama saada.

Juba esimestest sammudest alates eeldab see tihedaimat koostööd ja koordineerimist.

Tegemist pole ei vasak- ega parempoolse ideega, valitsemiskuludest vabaneva rahaga võib kas alandada makse, tõsta sotsiaaltoetusi või edendada haridust. Nii nagu e-valitsus, teenib seegi ettepanek ustavalt iga valitsuskoalitsiooni, kelle valijad on otsustanud Stenbocki majja saata.

Nii tundubki mulle mõistlikuna kõigi käimasolevate poliitiliste kempluste ja vaidluste kiuste heita pilk tulevikku ning anda ettepanekule roheline tuli. Et rahandusministeerium on juba asjaga tegelema asunud, pole võimatu süsteemi esimene osa tuleval aastal käivitada, mis kõigele lisaks annaks eelarves märkimisväärset kokkuhoidu. Seda raha oleks Eestil ots otsaga kokkutulekuks hädasti vaja.

Paralleelselt tuleks alustada ka teise kahe keskuse loomiseks vajalike muudatuste ettevalmistamist. Mis aga veelgi olulisem – suutlikkus ka kriisi ajal tulevikku vaadata tõendaks nii meile endile kui maailmale Eesti elujõudu ja tahet raskest olukorrast välja tulla.
Selleta oleks Eesti uus tõus võimatu.