Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar leiab järjekordsest «muhamedikriisist» kirjutades, et sõnavabadus ei anna õigust olla rumal.
Mart Raudsaar: kas sõnavabadus on õigustus rumalusele?
22. september 2012, 00:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internet ja sotsiaalmeedia on muutunud enneolematuks lahingutandriks. Youtube’i koguneb üha enam filmi «Moslemite süütus» treileri üleslaadimisi ning juba on üleslaetud ka kogu 74-minutiline film. Kommentaatorid võtavad sõna filmi poolt ja vastu ning vähemalt üks treiler on varustatud korraga kahe vastandliku sildiga: neist esimene ütleb, et tegemist on USA Liibüa suursaadiku J. Christopher Stevensi surma põhjustanud videoga ning teine agiteerib – pöidlad üles sõnavabaduse toetuseks!
Kutsungil «pöidlad üles» on Youtube’i keskkonnas konkreetne tähendus. Igat klippi on võimalik kiita või laita, klikkides ülespoole suunatud pöidlaga käe ikoonil või siis allapoole suunatud pöidlaga käe ikoonil. Nagu võib mõista, pole sarnasus Rooma Impeeriumi gladiaatorite vaatemängu armuandmisega juhuslik: klipp on muutunud maailmas sõna otseses mõttes elu ja surma küsimuseks.
Tähelepanuväärne on seegi, et siltidega varustatud filmilõiku, mis ripub internetis alates 12. septembrist, on toetanud üle 35 000 inimese ning seda on laitnud üle 89 000 inimese. Analüüsides interneti levikut maailmas ning teades, et mitmed islamimaad on sulgenud juurdepääsu Youtube’i keskkonnale, pole põhjust arvata, et «Moslemite süütust» kritiseeriksid vaid moslemid. Siit jõuame järgmise järelduseni: sõnavabaduse argument ei motiveeri märkimisväärset osa (Lääne) internetikogukonnast toetama filmi «Moslemite süütus».
USA pealinnas asuvas interaktiivses uudiste ja ajakirjanduse muuseumis Newseum on võimalik lisaks muudele meenetele osta külmkapimagnetit, mille kiri ütleb: «Freedom of Speech is not Licence to be Stupid» ehk teisisõnu, sõnavabadus ei anna õigust olla rumal. Minu meelest võtab see lause tabavalt kokku praeguse «muhamedikriisi» olemuse, eriti mõeldes Prantsuse ajakirja Charlie Hebdo tegevusele.
Sõnavabadus, mis on Ameerika Ühendriikides põlistatud konstitutsiooni esimesse parandusse, ei ole ka USAs absoluutne ja piiranguteta väärtus. Jättes kõrvale sealsed ülemkohtu otsused, on filosoofilises plaanis selge alates kuningavõimu vastustanud valgustusajastu levikust, et igasuguse vabadusega kaasneb vastutus; samuti see, et ühiskonna eduka toimimise huvides peavad üksikisikud mingil määral oma absoluutsetest vabadustest loobuma, vältimaks kõikide sõda kõikide vastu (bellum omnium contra omnes).
Sõnavabaduse toetamise sildi all moslemeid solvava filmi ja selle reklaamklippide ülesriputajad väidavad, et islamimaailmas pole sõnavabadust ning me ei peaks kehtestama enesetsensuuri, kartes moslemite (või kelle iganes) vägivallaakte. Näiteks visati eelmisel aastal Muhamedi karikatuure avaldanud Prantsuse ajakirja Charlie Hebdo toimetusse süütepudel ja demonstreerides oma kartmatust, avaldas see ajakiri paar päeva tagasi uuesti Muhamedi karikatuure.
Kui vaadata Newseumi kodulehel sõltumatu mõttekoja Freedom House’i koostatud maailma ajakirjandusvabaduse kaarti, siis tõepoolest, sõnavabaduse instrumendi ajakirjandusvabaduse levik on maailmas pigem erand kui reegel. Ainsa moslemiriigina märkab silm kaardil ajakirjandusvabadust nautimas Lääne-Aafrika riiki nimega Mali, ent see info on juba vananenud. Kevadel haaras riigis võimu sõjaväehunta, osa riigist on langenud islamistlike äärmuslaste kätte, kes hävitavad näiteks ajaloolises Timbuktus kultuuripärandit, olles lõhkunud sealset 14. sajandist pärinevat mošeed, mis ei vasta nende meelest «õige» mošee standardeile.
Ent nii, nagu karikatuuride avaldamine pole õigustus USA Liibüa suursaadiku tapmiseks, ei peaks sõnavabaduse puudumine islamiriikides või Ansar Dine’i nimelise liikumise teod Malis olema põhjuseks katsetada sõnavabaduse piire provokatiivsel moel. Argument – miks peaksime arvestama nendes autoritaarsetes riikides (sageli manipuleeritava) avalikkuse hääleka osa arvamusega, kui nemad ei austa omal maal kristlaste õiguseid – viib meid viimaks paradoksaalsel moel sõnavabaduse ja isikuvabaduste piiramiseni. Lääne demokraatia tugevus lisaks majandusarengule seisneb arvamuste paljususes ning näiteks Ameerika Ühendriikides maailma keskmisega võrreldes suuremas tolerantsis erinevate rasside, rahvuste ja kultuuride suhtes, mida olen seal käies ise kogenud. Jah, muidugi on sealgi väikestes kogukondades esinenud kuritegusid «teistsuguste» vastu, ent see on pigem erand, mis ei muuda üldist pilti.
Nagu juba öeldud, pole ka Ameerika Ühendriikides sõnavabadus täiesti absoluutne. Eraldi on reguleeritud reklaamide valdkond (reklaame on USAs käsitletud samuti osana sõnavabadusest), keelatud on lastepornograafia, üleskutsed vahetule seaduserikkumisele, ühiskondlike moraalinormide räige rikkumine (mis on olnud paljude kohtuvaidluste teema, mille pikemast käsitlusest siinjuures aga hoidume).
Samas, ebapopulaarsete, avalikkuse enamuse jaoks nõmedate või ebasündsate ideede levitamine on sõnavabadusega kaitstud. Sellel on Ameerika Ühendriikides mõistetav ajalooline taust. 18. sajandi lõpul vastuvõetud ja Suure Prantsuse Revolutsiooni ideedest mõjustatud konstitutsioon oli maailma üks liberaalsemaid. Sellest hetkest nähti USAd vabaduse kantsina, kuhu põgeneda poliitilise või usulise tagakiusamise eest, mida kasutasid paljud Euroopa immigrandid ning mis pole võõras ka neile eestlastele, kes põgenesid Ameerika Ühendriikidesse nõukogude võimu eest.
Niisiis on sealsesse ühiskonda programmeeritud sisemine tolerantsus (peaaegu kõik on sissesõitjad) ja kriitika nende riikide suhtes, kus inimõigused (sealhulgas vabadus valida usutunnistust) pole tagatud. Debatte ja kogukondlikke arutelusid ei tohiks aga segi ajada Ameerika Ühendriikide ametliku poliitikaga: filmi «Moslemite süütus» üleslaadimise taga pole USA valitsus, ükskõik, milline on tema poliitka Lähis-Idas või suhted Iraaniga. Seda islamimaailma avalikkuse üks osa aga ei mõista ja mõned poliitilised jõud ei ole sellest ilmselt huvitatudki: pole juhus, et Liibüa suursaadik Stevens tapeti 11. septembril. Suursaadiku tapmine oli USA avalikkusele šokiks: miks ja kuidas juhtus see ühes kõige läänelikumas islamiriigis, kelle rahvast oli USA aidanud verises kodusõjas diktaatori vastu.
Viimaste nädalate sündmused on ilmekalt välja toonud globaalse infoühiskonna ühe varjukülje. Kui sada aastat tagasi poleks koraani põletamisest mingis Ameerika Ühendriikide väikelinnas kuulnud keegi, siis sotsiaalmeedia kanalite kaudu võib see sündmus kiiresti muutuda kõneaineks kogu maailmas. Sotsiaalmeediat peetakse aga lääneliku sõnavabaduse instrumendiks, mille tegevust ja sisu pole valitsusel võimalik piirata. Paradoksaalsel kombel on puhkenud «muhamedikriisis» kõige lihtsam olnud tegutseda Lääne standardite järgi ebademokraatlikel Afganistanil ja Pakistanil, kes lihtsalt sulgesid juurdepääsu Youtube’ile.
Ilmselt on globaliseerumise ja kommunikatsioonikanalite arengu ajastul Ameerikas Ühendriikides taas mõtet kokku kutsuda midagi Hutchinsi komisjoni taolist. See komisjon loodi Teise maailmasõja ajal ja ta uuris ajakirjanduse rolli modernse demokraatia toimimises. Tulemusena sõnastati paremini ajakirjanduse sotsiaalse vastutuse teooria, mille üheks viljaks on olnud ka ajakirjanduse eetikakoodeksite tähtsustumine. Hutchinsi komisjon Vol. 2 võiks uurida sotsiaalmeedia rolli ühiskonnas ning selle uue nähtuse reguleerimisvõimalusi.
Seni aga võiks meid aidata kiri Newseumi külmkapimagnetil: sõnavabadus ei ole õigustus olla rumal. Enda sõnade vastutuse tajumine ning igapäevasest suhtlusest tuttav elementaarne viisakus aitab meil hakkama saada ka globaalses infokülas. Samuti on jätkuvalt väga suur vastutus ajakirjandusel, mis ei pea võimendama sotsiaalmeedia tuleohtlikke infokilde.