Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: miks nad ometi nii palju vaidlevad?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Urmas Nemvalts

Meenutades komöödia elementidega kirevust, mida me taasiseseisvunud Eesti esimestes riigikogu koosseisudes nägime, võiks imestada, et Eesti üldse on jõudnud praegusele tasemele. Küllap polnud nugisetopis, mille juhtiv kuningriiklane riigikogu esimehe Ülo Nugise lauale viis, ega ka küsimus, kas alustada Eesti parlamendi tööd palvusega või mitte, siiski kesksed ka toonases parlamendis, vaid tehti tõepoolest Eesti käekäigu jaoks kaalukaid valikuid.

Teine rahvalik küsimus, mis igal kaasaegsel küllap meeles on, kõlas umbes nii: miks nad ometi seal riigikogus nii palju vaidlevad, miks nad ei võiks üksmeelselt Eesti asja ajada? Üleilmne, ent samuti rahvalik süüdistus parlamentidele on, et «nad ainult räägivad». Kui otsime sõna tähendust, siis leiame, et parlamendi töö ongi läbirääkimiste pidamine avalike asjade üle. Kui kuuleme süüdistavalt öeldud fraasi «räägivad ja vaidlevad» üha vähem, siis võiksime oletada, et inimesed on parlamendi funktsioonist ühiskonnas aru saanud, sellega harjunud.

Parlamendi ülesanne on läbi vaidluste kokkulepeteni jõudmine, aga ka erinevate arengustsenaariumide ja lahendusteede elavana hoidmine. Parlamentarismi eelis teiste valitsusvormide ees seisnebki selles, et «tööriistakastist» on tarvidusel võimalik valida erinevaid riistu. Mitte lihtsalt «raskemat haamrit», vaid ka «kruvikeerajat» jmt. Siit moraal: kunagi ei tasu alavääristada opositsiooni kui nähtust, sest just neilt ootame valikute rikastamist.

Kardeti seda, et inimestes on kõva käe ootust – usku, et saabub «keegi», kes teab «õigeid» lahendusi ning on suuteline need läbi viima (tegelikult: ennast kehtestama). Kardeti põhjendatult, sest oli ette teada, ühe inimese «õiged» vastused välistavad parlamendi sisulises mõttes, ehkki kummitemplina kasutatava asutusena tilpneb «parlament» ka iga tänapäevase despoodi kõrval.

Etteheited Eesti riigikogule on praeguseks muutunud: sisukat ja kõiki puudutavat diskussiooni on liiga vähe ja/või ei näidata seda avalikkusele piisavalt. See etteheide on sõna «parlament» tähendusele palju lähemal kui varasemad levinud süüdistused.

Poliitilise süsteemi reformidega on kahe kümnendi jooksul liigutud selle poole, et iga poliitilise kaubamärgi – erakonna nime – taga oleks järjepidevusest tulenev vastutus. Et näiteks ei saaks oma varasemaid patte või suutmatust lahjendada kõlava nimega uues valimisliidus. Olles ühes äärmuses, oli see küllap õige eesmärk.

Paraku on praegune riigikogu oma nelja erakonnaga (ja aknaalustega) praeguseks jõudnud valikuvõimaluste teise äärmusesse. Igavus pole kiitus, vaid on üks ohtudest!

Tagasi üles