Mõjub üsna pentsikult, kui kaitseväe teabeohvitser ütleb kuivtoidupakkide müüki netiportaalides kommenteerides, et ju on mõni kaitseliitlane või endine ajateenija need omaenda kõhu kõrvalt kokku hoidnud.
Juhtkiri: kaitseväe mustad sokid
3. august 2012, 16:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaalujälgijaid on ajateenijate seas harva – füüsilise koormuse tõttu pole see vajalik. Samuti on väheusutav, et mõni kaitseliitlane otsustaks just õppusel ekstreemset askeetlikkust viljelema hakata – keskkond on juba piisavalt askeetlik. Pealegi müüdi veel möödunud nädalal kaitseväe kuivtoidupakke internetis lausa paarikümne kaupa – seda ei saa «kokku hoida».
Kuigi kaitsevägi seda ametlikult eitab, kinnitab anonüümne allikas tänases Postimehes, et seesama toidupakkidega hangeldamine on kaasa toonud erakorralise inventuuri, mille tagajärjed saavad olema kiiduväärsest kaugel.
Relvastusega on kõik korras – selles osas on üksmeelel nii ametlikud kui mitteametlikud kanalid –, aga kaitseväest kaob riidekraam, alates saabastest ja vormidest, pesu ja sokkidega lõpetades. Koomilisel kombel kaovad just puhtad sokid, neid, mis pesumajja minemas, ei võeta.
Võiks küsida, mis siis sellest, paljukest need sokid-särgid ikka maksavad, peaasi, et kaitsevägi toimib ja relvadega ei hangeldataks. Kuid selline suhtumine oleks lühinägelik.
Siinkohal on paslik meelde tuletada ülemleitnant Lukašit Jaroslav Hašeki Švejki-raamatust, kes tavatses sõdureid karistada ka ära tulnud vorminööbi eest. Neile, kes seda väiklaseks norimiseks pidasid, seletas ta, et alguses ei viitsi sõdur nööpi ette õmmelda, seejärel jätab oma relva puhastamata ja siis magab juba valvepostil. Sõdur käib alla, ja kõik ühe õnnetu nööbi pärast.
Eesti kaitseväel on ühiskonnas üpris mõnus positsioon – kaitseväge usaldatakse ning tõsimeelselt kritiseeritakse harva NATO poolt nõutavat kaheprotsendilist kaitse-eelarvet.
See on loomulik, sest iga Eesti inimene mõistab kaitsevõime tähtsust riigi suveräänsusele. Ometi esitab see oma ootused ka kaitsevaldkonnale, millest, tundub, kaitseväe juhtkond päris hästi aru ei saa.
Üks neist ootustest on ka kriitikale, olgu või liialdatule, vastamine. Ja vastuseks ei saa olla vaid see, et midagi ei toimu ja kõik paberid on korras. Selleks esineb sarnaseid kuulujutte kaitseväe kohta liiga tihti.
Loomulikult ei saa raiskamislugudes alati välistada kriitikute endi pettumuse koefitsienti, nagu ei saa ka kaitsejõududelt nõuda, et nende laovarud oleksid avalikud. Avalikkuse jaoks jääb ikkagi sõna sõna vastu.
Ent kus suitsu, seal tuld. Kaitseväel on piisavalt ressursse, et korraldada juhtimine ja arvepidamine nii hästi, et isegi alusetutel laimujuttudel pole alust tekkida.
Seesugused kahtlused ruineerivad kaitseväe reputatsiooni, nagu pesemata sokid nullivad pressitud vormi, puhta lõua ja viksitud saapad.