Gootika vene moodi, nõukogudest rääkimata

Lähme raamatukokku, hakkame lugejateks! See süütu lause võib nõrgema närviga kodanikul pärast Jelizarovi lugemist juuksed hirmust püsti ajada. Võib-olla kultuuriminister, kes Cartlandi-vastase ristisõja käigus raamatukogude töötajaid sopakirjanduse soosimise pärast hurjutas, hakkab nägema painavaid unenägusid, kus verejanulised tädikesed ja onukesed ogaliste nuiadega päid sisse taovad ning teravaks ihutud vikatitega kõrvu lõikavad.

«Raamatuhoidja» pöörase maailma käivitab geniaalne idee: elas kord nõukogude kirjanik Dmitri Gromov, viljeles tüütut sotsrealismi metallurgide, sõjameeste ja kolhoosnikute elust. Gromovit lugesid vähesed, andetu literaat suri unustuses.

Aastaid hiljem avaneb tänu juhusele tema teostesse kätketud maagia: kui lugeda hoolsalt ja pidevalt, sõnagi vahele jätmata, annavad raamatud lugeja hingele ja kehale üleloomuliku väe.

Müsteeriumist osa saanud («lugejad») moodustavad salaseltse («biblioteeke», mida juhivad «raamatukoguhoidjad») üle Venemaa ja näevad kurja vaeva, et saada oma valdusse Gromovi kirjatööde täielik kollektsioon.

Uinutavate pealkirjadega «Proletaarne», «Lenda, õnn!», «Narva», «Töörohked teed», «Hõbedane võrendik» ja «Tasased rohumaad» on asjasse­pühendatute hulgas tuntud palju äkilisemate nimede all: Jõuraamat, Võimuraamat, Raevuraamat, Kannatuseraamat, Rõõmuraamat, Mäluraamat. Kusagil peab olema veel üks Gromovi teos, kõige tähtsam, kõige olulisem – niinimetatud Tähenduseraamat…

Biblioteekide vahel puhkeb raamatute pärast armutu võitlus, hulk lugejaid ja juhuslikke möödakäijaid lüüakse mättasse. Jabur episood vanadekodus, kus Raevuraamatu «Töörohked teed» ettelugemisega pööraseks aetud vanamutid ülestõusu korraldavad ja personali maha notivad, kuulub lahingukirjelduste kuldvaramusse.

Süžeega piirdudes võiks «Raamatuhoidjat» pidada Dan Browni stiilis põnevusjutuks. Jelizarovi romaanis elustub kirjanduslik universum, teoseid ja autoreid, keda ta müksab ja peegeldab, tsiteerib ja parodeerib, on mitu riiulitäit: vanavene kroonikad, Stalini preemia laureaadid, Ilf ja Petrov, Aleksei Tolstoi, Bulgakov, Pelevin, Sorokin, Akunin jne. Niisiis mitte «Da Vinci kood», vaid pigem «Roosi nimi», kui otsida analoogi läänest. Muidugi ei mõista ükski läänlane tõsistest asjadest nii lõbusalt kirjutada.

Jelizarovi stiil on lihtne ja jõuline, ehtne vene gootika. Ei puudu huumor, põnevus ja dramaatika. Meelelahutus kisub karmiks kätte, mida lähemale finaalile, seda tumedamaks muutub toon. Luuravat horror’it kasvatab nõukogude massilaul, krabisevatelt vinüülplaatidelt kõlavad Pahmutova, Blanteri ja Dunajevski süütud-pateetilised meloodiad, mida nõukogude ajal elanud inimesed suurepäraselt mäletavad, omandavad mõrvaliku kõla.

Kas kergestiloetav ja hoogne «Raamatuhoidja» on irooniline mõistujutt «vene intelligentsi tragöödiast» (laenates Ilfi ja Petrovi tegelaskuju Vassissuali Lohhankini sõnu), seiklusjutu rüüsse riietatud traktaat kirjanduse jõust ja piiridest või satiiriline romaan Venemaa ja Nõukogude Liidu ajaloost? Kõike seda ja muudki veel.

2008. aastal Vene Bookeriga auhinnatud teos põhjustas patriootide protestilaine. Neid ajas närvi romaani mitmeplaaniline käsitlus nõukanostalgiast. Lugedes meenub tahes-tahtmata Vladimir Putini tuntud tõdemus, et Nõukogude Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim katastroof.

Nõukanostalgia pole eestlastelegi võõras, mis siis rääkida Venemaast, kus kadunud aja otsimisest on saanud riikliku identiteedi osa. Nõukanostalgia ei piirdu Mihhail Bojarski laulude, Šuriku seikluste, Potsataja ja krokodill Gena ning teaduslik-tehnilist progressi sümboliseerivate gaseeritud vee automaatidega, «Raamatuhoidja» põrgatab fantaasiat ja reaalsust nõnda, et nähtavale tuleb selle fenomeni tumedam pool.

Kuid olles jõudnud lõpulauseteni, ilmneb, et võimatu pole ka hoopis teistsugune tõlgendus. Kõik sõltub vaatepunktist, Jelizarovi tekst lubab end lugeda mitut moodi. Eks ole see hea kirjanduse tundemärk.

Raamat

Mihhail Jelizarov
«Raamatuhoidja»
Tõlkinud Veronika Einberg
Varrak
360 lk