See, et liikluskomisjon otsustas toetada maanteeameti ettepanekut jätta sel aastal kaherajalistel teedel lubatud sõidukiirus suurendamata, tähendab suure tõenäosusega, et nii ka läheb.
Juhtkiri: mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
27. aprill 2012, 12:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki kurvad faktid näitavad, et liikluskultuuriga on Eestis lood tõepoolest nigelad, on ettepaneku ja eriti selle põhjenduste juures mõned aspektid, mis tuleks läbi arutada. Muidu võib juhtuda, et läheb nii nagu arstiteaduses kehva diagnoosimise puhul: ravi otsitakse sümptomile, kuid tõbi ise sellest ei taandu.
Kui 2010. aasta andis lootust, et kõige mustemad aastad liikluses on möödas, siis sellele järgnev aasta tõi pea neljandiku enam hukkunuid. Ka selle aasta kolm esimest kuud ei anna põhjust optimismiks: 270 liiklusõnnetuse ja 29 hukkunuga kipub aasta kujunema veel mustemaks kui eelmine.
Ei saa teisiti kui nõus olla – olukord vajab muutmist, inimelud säästmist – ning tunnustada maanteeametit lahenduste otsimise eest. Samas, kui vaadata argumente, mida piirkiiruse muutmata jätmiseks tuuakse, siis tekib paratamatult küsimus, kas põhjuse-tagajärje seostest liikluses on õigesti aru saadud.
Liiklusjurist Inderk Sirk põhjendab kiirusepiirangu muutmata jätmise otsust sellega, et raskete liiklusõnnetuste põhjuseks on lubatud sõidukiiruse ületamine. Tõsi, on raske mitte nõus olla, et piirkiiruse ületamine ja liiklusõnnetuste arv on omavahel seotud, kuid peale selle koorub Sirgi ütlusest välja teine ja ilmselt olulisem põhjus: küsimus ei ole mitte niivõrd piirkiiruses kui neis juhtides, kes eeskirjast kinni ei pea.
Ja kui arvatakse, et piirkiiruse muutmata jätmine toob kaasa enam juhte, kes harjumuspärasest väiksemat piirkiirust austavad, siis näib olevat tegu küll väga julge järeldusega, mida tegelikkus ei pruugi kinnitada.
Seega tuleks eelkõige pöörata pilk kihutajate poole, keskenduda mitte reeglite karmistamisele, vaid sellele, et juba kehtestatud reeglitest kinni peetaks – liikluskultuuri parandamisele.
See on ka põhjenduste kõige nõrgem koht. Teisel puhul – eri teelõikudel eri kiirus tekitab juhtides segadust, lubatud kiiruse suurendamata jätmisega vähenevad möödasõidud – võib mõnel pikaajalise juhikogemusega inimesel tekkida kahtlusi, kas loodetu ikka sellisena realiseerub.
Ehkki ei ole lõpuni mõistetav, kuidas piirkiiruse muutmata jätmine kroonilisi kiiruseületajaid taltsutab, on ometi selge, et kui seda teed plaanitakse minna, peab arvestama ka ressurssidega sellest kinnipidamise kontrollimiseks.
Siin on aga veel üks oht, mis reegliloojatel meelest võib minna: patrullide põhitähelepanu, mis mõnda aega krooniliste kihutajate ridade harvendamisele oli suunatud, võib nüüd pöörduda neile, kes tähelepanematusest või möödasõidul väikse kiiruseületamisega hakkama saavad. See aga ei tee olukorda liikluses paremaks, pigem võib karta vastupidist.