Putini taaskandideerimine presidendiks on ootuspärane
Juhtkiri: uusvana president
26. september 2011, 10:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähemalt Venemaa lähinaabritele ei tulnud Putini nõusolek taas presidendiks kandideerida mingi üllatusena. Küll aga meenutas nõusoleku andmisele eelnenud Putini-Medvedevi vastastikune ettepanekute tegemine Krõlovi valmi kukest ja käost, kes teineteist kiidavad.
Mõnes mõttes on Putini uuel ametiajal presidendina isegi teatav «korrastav» iseloom. Senine tandem-valitsemine on mõnikord olnud üsna segadusse ajav: kes on kelle valitsuses? Tõsi, enamiku ajast on siiski selge, et Medvedev on president peaminister Putini valitsuses. Seda muljet on kinnitanud ka asjaolu, et Putin pole kogu Medvedevi presidentuuri jooksul kordagi olnud n-ö pildilt ära. Küll aga on seda olnud Medvedev. Ning see on andnud ka tulemuse – augustikuise arvamusküsitluse järgi usub Putini puhul tagasivalimist 41, aga Medvedevi puhul vaid 22 protsenti Vene kodanikest.
Päris võimuvõitluseta pole aga Kreml siiski läbi saanud. Meenutagem, et Medvedev on kohati esinenud Putini suhtes üsna kriitiliste sõnavõttudega. Nii on president Medvedev näiteks rääkinud vajadusest majandust ja poliitikat liberaliseerida. Kuid tähelepanuväärne on muidugi see, et Medvedev ongi vaid rääkinud. Reaalseid samme pole kunagi järgnenud. Siinkohal poleks adekvaatne tuua esile «politseireformi», see oli pigem vormiline kui sisuline. Peaministri koha näol andis Putin Medvedevile lohutusauhinna, aga muul maailmal on täiesti selge, kes on Kremlis seni pärisperemees olnud ja on ka järgmised kuus aastat.
Venemaa ees seisab hulk suuri probleeme. Venemaa enda politoloogid oletavad juba, et riigil on plaanis astuda ebameeldivaid samme, mida ei saanud usaldada pehmevõitu Medvedevile. Hoiatatakse ju uue majanduskriisi eest, nafta- ja gaasiekspordist sõltuva Venemaa jaoks tähendab see väga suuri raskusi. Teiseks aga – ja seda tõstavad Venemaa politoloogid esile – on internetikasutajate arvu plahvatuslik kasv Venemaal. Kui varem said võimud avalikke infovoogusid hõlpsalt kontrollida, siis nüüd, suhtlusvõrgustike ajastul, on see praktiliselt võimatu. Nii on Kreml mures «araabia kevade» eeskujul võimaliku «vene kevade» toimumise pärast, ja ilmselt mitte päris asjata.
Arvestades varasemat, jäävad Eesti-Vene suhted aga muutumatuks vähemalt 2018. aastani: igal kevadel vahetame vastastikku erinevaid ajalookäsitlusi, autojuhid piiridel on alati valmis ootamatult tekkivateks ja kaduvateks järjekordadeks ning rahvusvähemuste armetu olukord võetakse Kremli poolt jutuks kohe, kui sellele teemale mingigi auditoorium näib olevat.