Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaia Kapsta: ideaalid, müüdid ja tegelikkus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Paljudes riikides jõuab arutelu tänavatele. Pildil India tüdruk ja abordivastase meeleavalduse plakatid. | FOTO: Reuters / Scanpix
Sihtasutuse Väärtustades Elu juhatuse esimees Kaia Kapsta meelest taandub abordiotsuse puhul paljugi paarisuhetele, millele saab läheneda nõustamise kaudu.

Abordiarutelus võib kohata palju sildistamist – naised on vastutustundetud ja seksuaalselt harimatud, mehed hoolimatud ja «ainult ühe asja peal väljas»; vähesemate võimalustega ning muidu elu hammasrataste vahele sattunud inimesed täiesti tundetud ja osavõtmatud oma järeltulijate käekäigu suhtes.



Kusagil on mingid salapärased jõud, kes võitlevad selle eest, et noored kasvaksid üles täielikus seksuaalhariduslikus pimeduses; naistearstid ei unista muust kui võimalikult arvukatest abortidest; «verised» abordivastased püüavad hüsteeriliselt naise isiklikku otsustusvõimet alavääristada.



Ükski nendest väidetest ei ole ju täiesti tõene! Samas on erinevate meedias kajanud mõttekäikude juures märgata head tahet ja püüdlust aborditeemale ühest või teisest vaatenurgast vaadatuna mingitki lahendust pakkuda või siis ka lihtsalt probleemiasetust püstitada. Et seeläbi ka lahendusi leitaks.



Vägivald suhetes

Eesti naiste seas tehtud uuringud näitavad, et ideaalse ja reaalselt olemasoleva laste arvu vahel on küllaltki suur erinevus. Naiste arvates võiks ideaalis olla vähemalt üks laps rohkem. Samas on aborditegijate seas palju neid naisi, kes on abielus ja kel on juba vähemalt üks laps.



Selles on erinevate artiklite autorid ühehäälselt nõus, et abordiotsus ei ole naise jaoks kerge valik. Juba naise vaimse tervise seisukohast vaadatuna saab abordieelses dilemmas täheldada sügavat konflikti naise enesealalhoiuinstinkti ja emainstinkti vahel.



Miks siis ikkagi väldib naine, kel on juba eelnev raseduse, sünnituse ja emaksolemise kogemus, selle kordumist? Suure tõenäosusega on kogetus midagi, mille kordumine võiks mõjuda laastavalt naise enesehinnangule ja võib-olla ka ähvardavalt naise enesealalhoiuinstinktile.



Lähtuvalt raseduskriisi nõustajate igapäevatöö kogemusest on just suhteprobleemid need, mis kaasuvad peaasjalikult iga probleemi ja nõustamist vajava olukorraga.



Paljudes Eesti peredes esineb vägivalda, ja seda nii füüsilisel kui ka psüühilisel kujul. Vägivald sõltub inimese haridustasemest – vaimset, rafineeritumat ja samas just raskemini tuvastatavat vägivalda esineb enam haritumasse ühiskonnakihti kuuluvates peredes. Ei ole harvad juhtumid, mil peresisene vägivald vallandub just raseduse ajal.



Psühholoogilises plaanis ei saa eitada meeste ja naiste vahelist soolistest iseärasustest tulenevat erinevust. Sooline erinevus, mis on sageli leidnud ka kultuurilist ja ajaloolist õigustust, ei tohiks olla põhjenduseks viitsimatusele ise oma tunnete eest vastutada, selle asemel et partner oma tunnete eest vastutavaks teha, nagu paarisuhtes sageli juhtub.



Mõnikord seostatakse ja nähakse paarisuhte probleeme soolise diskrimineerimisena, seostatuna just kirikliku õpetusega, mis nagu annaks ette jäiga patriarhaalse peremudeli.



Tõsi on, et ühiskonnas on enam kõrvu jagunud kristlikule mõtteviisile, et naised peaksid oma meestele allaheitlikumad olema. Sellel nõudel on ka teine pool, mis ütleb: aga mehed, armastage oma naist! Teisisõnu, hästitoimivat paarisuhet saab üles ehitada ainult vastastikusele hoidmisele ja toetamisele.



Topeltstandardeid, mille alusel esitatakse partnerile ebarealistlikult kõrged nõudmised, iseendale aga võetakse täielik vabadus ja kõik mugavused, ei peaks millegagi õigustatama.



Pole piisavalt turvatunnet


Siit-sealt on olnud kuulda väiteid, et abordiprobleem puudutab pigem harimatuid ja vähesemate võimalustega ühiskonnakihte. Samasugusel seisukohal ollakse sageli ka perevägivalla suhtes.



Turvatunde puudumine ei ohusta ainult madalama sissetulekuga ja haridustasemega peresid. Peresüsteem üldisemalt on jõudnud kaasajal kriisi. Vanamoodi enam edasi ei saa ja uutmoodi veel ei osata. Jäigad kätteõpitud toimetulekumehhanismid ei paku kummalegi osapoolele paarisuhtes täit rahuldust.



Abordidiskussiooni retoorikas räägitakse peamiselt soovitud vs soovimatust rasedusest või lapsest. Soomes näiteks on kasutusel mõiste «ootamatu rasedus». Jah, me teame täiskasvanutena küll, missugusele tegevusele võib teatud tingimustes rasestumine järgneda.



Siiski kaasneb teatud ootamatuse ja veel mittevalmisoleku tegur enamiku rasestumise juhtumitega. Olukorrad tunduvad sageli keerulised just oma ootamatuses.



Paraku ei ole pere kriiside eest kindlustatud ka väga planeeritud ja soovitud lapsesaamise korral. Igapäevases nõustamispraktikas ei ole harvad juhtumid, mil perekonna ja paarisuhte tugevus pannakse löögi alla just «rõõmusõnumile» järgneval perioodil.



Ootamatult võib selguda, et üks osapooltest, sageli paraku just mees, ei olegi enam oma isakssaamise soovis ning partnerivalikus nii kindel, ja naine leiab ennast olukorras, mis ei ole sugugi mitte nii väga soovitud. Abitukstegevast olukorrast ja muutunud paarisuhtest kaasnev negatiivne laeng kantakse automaatselt edasi sündimata lapsele.



Raseduskriisi nõustajate igapäevapraktikasse kuulub mitmeid juhtumeid, mil mees ja naine õpivad nõustamissituatsioonis üksteist uue pilguga nägema ja vastastikku isiklikke vajadusi välja ütlema. Nõustamissituatsioon on koht isiklike tunnetega tegelemiseks, et seeläbi iseendaga paremat kontakti saada ja oma käitumise ning toimetulekumehhanismide üle paremat kontrolli omada. Peamised märksõnad on vastastikune lugupidamine ja respekt. Paarisuhte paranemine annab uue vaatenurga ka ülejäänud probleemide käsitlemisele.



Riiklikus perepoliitikas on olemas valmisolek aidata kaasa n-ö sünnituskliima parandamisele ühiskonnas. Raha ei ole iialgi piisavalt ja see ei saa ka olla ainus stiimul järeltulijatele elu võimaldamiseks. Nägemus maailma turvalisusest, kuhu ma sooviksin oma last sünnitada, on samas ka inimese isiklike sisemiste väärtushinnangute peegeldus.



Turvalisem maailm

Riigi osaks jääb ja peaks alati jääma kõigile võrdse võimaluse andmine. Seda muu hulgas ka teadlikkuse tõstmine nii paarisuhte arengu osas kui lapsevanemaks kasvamisel. Keegi ei saa teist inimest vägisi õnnelikuks teha, eriti kui inimeses on juurdunud hoiak, et tehke minuga midagi, esitades kõrgeid nõudmisi kõigile teistele ühiskonnas peale iseenda.



Riiklikult tasandilt vaadatuna võib tunduda priiskamise ja üleliigse luksusena iga juhtumi pretsedendina käsitlemine. Selleks ongi ellu kutsutud kolmanda sektori organisatsioonid, et riigi koostööpartnerina pakkuda kogukondlikku tuge ja näha ning väärtustada iga üksikut INIMEST, hoolimata tema «tarbimisväärtusest» ehk silmanähtavast kasutegurist ühiskonna tarbeks.



Lapse sünd hästitoimivas paarisuhtes võiks olla parim asi, mis inimesega elus juhtuda võib. Tagasilöökide korral on aga naise ja miks mitte ka pere poolt läbitunnetatud ning mõtestatud «isiklik väärtusotsus konstitutsiooniõigusliku tähendusega», nagu sõnastas eelmine õiguskantsler Allar Jõks.

Tagasi üles