Juhatan mõtteavalduse tasakaalus ühiskonnast sisse arutlusega eetikast. Praeguses kontekstis mõistan eetikat kui põhimõtete süsteemi, mille põhjal inimesed arutlevad ja konfliktolukordades otsuseid langetavad. Valikute tegemisel on otsustusprotsessi teadlikuks või alateadlikuks suunajaks inimese omaks võetud väärtuste hierarhia.
Antiikajal asetas Platon väärtuste püramiidi tippu hüve idee. Paraku erinevad inimeste arusaamised selle poolest, mis on hüve ja mis on väärtus. Väärtust võib mõista kui inimes(te) poolt tingimatult tähtsaks, oluliseks ja loovutamatuks peetavat. Paratamatute erimeelsuste tõttu inimeste vahel on siiski kasulik otsida väärtuste positiivset ühisosa ja vaadata järele, kust need suures osas pärinevad ja milleni nende rakendamine võib viia.
Eetilised väärtused on inimese identiteedi loomulik osa. Euroopa riikides veel praegu tajutava väärtusmaailma on kujundanud neisse lahustunud ja oma nime osalt kaotanud kristlikud väärtused. Eriliselt toetuvad inimese enda ja inimelu väärtustamine kristlikule alusele. Praktilises elus on inimelu austamise ja igakülgse kaitsmise printsiibi rakendamine aga moondunud selle läbi, et ka sekulariseerinud eurooplane asetab väärtuste keskmesse küll inimese, ent selleks on liiga sageli üksnes tema ise. Lihtsalt väljendudes on see egoism, mitte kristlik inimese väärtustamine. Siit ei ole enam kaugel individualistlik soov ise kohalikke mängureegleid kehtestada, ja kui keegi jõuga ei takista, siis ühiskondlikul malelaual kas või odaga ratsukäike teha.
Hiljuti näitasid Päevalehe lisalehe Möte artiklid selgesti usalduse kui ühe normaalseks eluks vajaliku eetilise põhiväärtuse murenemist meie ühiskonnas. Filosoofilisemalt väljendatuna näitab usaldamatus tõepärasuse defitsiiti. Kui tõde ei peeta enam väärtuseks, siis tekitab see muret. Näen ka siin ringi hiiliva lühinägeliku omakasu fenomeni süvenemist.
Ühiselt ehitatud riigi kodanikele on üheks põhiväärtuseks patriotism. See tähendab sõna otseses mõttes isamaalisust. Prof Margit Sutropi artikkel Eesti ühisväärtuste otsimise teemal («Otsides Eesti ühisväärtusi», EPL, 04.10) osutas üsna õnnestunult patriotismi kahele vormile. Patriotismi kultuurilis-rahvuslik aspekt keskendub keele ja kultuuriliste traditsioonide süvendamisele ning kodanikurahvuslik aspekt Eesti riigi aluseks olevate poliitiliste väärtuste tugevdamisele. Olen Sutropiga ühel meelel selles, et neid vorme saab ja noori põlvkondi silmas pidades peab ühildama. Üksnes nii saavad tekkida rahvuslik-riiklikud veendumused rahva/riigi püsimisest kui väärtusest ja kodanike ühisest ülesandest. Selle eesmärgi nimel edendame otsesemalt ja kaudsemalt ka kristlikel väärtustel põhinevat kultuuri oma keelega, kommetega ja tõekspidamistega.
Eesti patriotismi kultuurilis-rahvusliku ja kodanikurahvusliku ühisveendumuse kui teadvustatud eesmärgi kujundamise tarvis on vaja visiooniga inimesi. Visioonita inimesed mõtlevad enamasti üksnes sellest, mida näevad, ja siis ehk ka unistavad millestki. Visiooniga inimesed hakkavad reaalsetes toonides nägema neid asju millest nad mõtlevad ning hakkavad siis otsima võimalusi selle realiseerimiseks.
Õigupoolest otsivad tavalised kodanikud niisuguseid inimesi alateadlikult ja meedia oma töö iseloomu tõttu teadlikult. Lugu on aga selles, et kui visiooniga inimesi ka nähakse ja leitakse, ei suudeta nendega kuigi kaua kaasas käia, koos võitlemisest rääkimata. See nõuab distsipliini ja pühendumist.
Kristlus ja rahvas sarnanevad selle poolest, et nende mõlema ajalugu on rikas visiooniga inimeste poolest. Minevikus langesid kristlus ja rahvas suures osas kokku, olid ju Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson, Friedrich Reinhold Kreutzwald jt oma rahva missioonitundega liikmed, keda oli maast madalast kasvatatud kui kristlasi. Kristlus ja rahvas on dünaamilised nähtused ja mõisted. Nad elavad, toimivad ja muutuvad ajas, kuid samas on kristluse ja rahva oluliseks tunnuseks püsivus. See on eriliselt suur väärtus.
Kirik on end korraldav ja end määratlev kristlaskond ning riik on end korraldav ja määratlev rahvas. Siinkohal nimetan, et kiriku üks ülesanne on olla rahvale elavaks liiklusmärkide süsteemiks, teeviidaks, vahel ümbersõidu vajadusele osutavaks märgiks, kui otsetee on küll lihtne, kuid ebaeetiline. Inimesi ei saa sundida neid märke järgima ja see on vaba valik, kuid kasvatada on võimalik. Nende märkide järgimine tuleb kokkuvõttes rahvale ja riigile kasuks.
Kirik on ka omamoodi kogukond, kellel on kogemused ja traditsioonid ning nende edasikandmise võime. Oma kogemuste ja traditsioonide mõju kaudu kannavad kiriku märgid ja sümbolid märkamatult kogu rahvast, ka neid inimesi, kes neid märke teadlikult tähele ei pane. Viimastel aastatel on näiteks hingedepäev saanud paljudele inimestele kaudselt kõnelevaks märgiks.
Kiriklikus kogukonnas kehastunud kogemused ja traditsioonid kannavad tema liikmeid vaimselt ja emotsionaalselt, aitavad korrastada inimsuhteid ja moodustavad nädala, pühade ja aasta lõikes positiivse elurütmi. Kirikul kui kogukonnal on ka võime toimida ühiskonda integreeriva jõuna. Olles erakondadeülene, on kirik riigi koostööpartner ja saab teatud piirides aidata täita erakonnaüleseid üldisi ja elulisi ülesandeid. Nii on ka praegune koosviibimine tervikut taotlev ja aitab kaasa partikularismi ületamisele ning üksmeele leidmisele tasakaalu vajavas ühiskonnas.
Vanakiriklik teoloog Augustinus pidas maist riiki vennatapja Kaini seesmist olemust ja tema vägivaldset tegu kordavaks saatanlikuks tegevusvaldkonnaks. Niisugune arusaam oli hästi mõistetav küllaltki jõhkra Rooma riigi kontekstis. Tuhat aastat hiljem hindas Martin Luther maist riiki ehk regimenti kui kogu ühiskondliku korra ja hea käekäigu eest vastutavat organit. Teine regiment, kirik, on ühiskonnas autoriteet ja vastutaja vaimsete asjade osas.
Selles osas, kuidas inimene oma elu korraldab. Lutheri formuleering osutus väga ettenägelikuks jaotus- ja koostööprintsiibiks rahva elu reguleeriva kahe instantsi vahel.
Meie rahvusriigis ei ole imperiaalseid struktuure, ei ole kirikuriiki ega riigikirikut. On rahvakirik ja rahvusriik ning need loovad eelduse vastastikuseks respekteerivaks koostööks hariduse, kasvatuse, kultuuri, eetika, diakoonia ja muude eluliselt tähtsate tegevuste valdkonnas. Juhin taas tähelepanu religiooniõpetuse sisseviimise olulisusele üldhariduskooli ja hästi alanud kaplaniteenistuste edasiarendamise vajadusele riiklikes struktuurides.
Olen juba nimetanud seda, et kuna kirik ja riik on mõlemad erakondadeülesed, siis on nad ka rahvast koondavad. Kirikul ja riigil on usalduse krediiti ja neilt oodatakse püsivust ning sellega seotud stabiilsuse ja turvatunde pakkumist. See sarnasus kiriku ja riigi vahel neilt oodatavate funktsioonide osas on üheks eelduseks kiriku ja riigi koostööle. On tähelepanuväärne, et Eestis on rahvakirik ja rahvusriik ühevanused.
Suunates pilgu tulevikku, alustan lähiminevikust. Meil on meeles nn vanadest moraaliköidikutest vabastatud uue inimese kasvatamise kaks suurt projekti 20. sajandist. Projektide loomuses ongi see, et need lõpevad. Kuid need totalitaristlike režiimide läbikukkunud eksperimendid mõjutavad meid veel kaua. Seda nn uut inimest ei ole ega tule. Tegelikult on meil tuleviku ehitamiseks vaja hoopiski vanade väärtuste ja kogemusliku tarkuse kultiveerimist ja sobitamist iga uue põlvkonna konteksti. Ma toonitan põlvkondade omavahelise sideme säilitamise tähtsust, mida keskmise eluea pikenemine saab veelgi viljakamaks muuta.
Ma tunnen rõõmu sellest, et hoolimata kõigest on paljudel noortel varjatud soov puhta elu ja tasakaalus traditsioonilise perekonna järele. Tuleb selgelt välja öelda, et see latentne ihalus ongi kristliku püsiva perekonna mudeli sisuline äratundmine. Kui palju saab see südamesoov keskkonnast tuge? Kui palju lammutab suures osas anonüüme virtuaalmaailm neid ideaale, millele noored saaksid oma elu ehitada? Interneti kaudu leviva vaimse radioaktiivsusega on raske toime tulla, kui ei ole piisavalt tugevaid väärtusi ja nendele rajatud igapäevaseid tegevusi selle saastatuse tasakaalustamiseks. Anonüümses meedias ei elata kristliku põhimõtte järgi, et ära tee virtuaalmaailmas seda, mida sa ei taha reaalmaailmas juhtuvat. Televisioon toob ameerika õudusfilmid laste käeulatusse ja nii saavad ekraanil nähtud õpetused tegelikkuses tõeks. Isegi 11. septembri rünnak Maailmakaubanduskeskusele oli nagu mingi meediast omandatud stsenaariumide kontrollimine praktikas. What goes around comes around! Mida me välja saadame, see meile tiiruga tagasi tuleb.
Ühiselt on meil võimalus alustada kas või mingist kokkulepitud põhimõtete miinimumist ning asuda eetiliste väärtuste põhjal mingit ühisnimetajat otsima. Fikseeritud ühisarusaamade alusel on võimalik astuda ka praktilisi samme. Liiga sageli tundub Eesti elu vähe juhituna. Mõtleme endile ühe niisuguse kujundi tulevikust, mis on olevikust hoolivam ja õiglasem ning samas ka eetiliselt printsipiaalsem näiteks niisuguste väärtuste tugevdamisel nagu elu ja traditsiooniline perekond.
Oma eesmärki võime ju ka poeetiliselt esitada: et kõigil inimestel oleks vääriline koht taeva all ja maa peal, koht nii-öelda ühises paadis. On selge, et raskel ajal ei jõua me uut paati ehitada, aga tõrvame seda siis koos ja regulaarselt.