Erkki Bahovski: Eesti suikumine Euroopa Liidus

Erkki Bahovski. Foto: Toomas Huik.

Eesti Diplomaatide Kool on maha saanud tänuväärt uurimusega – «Eesti esindatus ja osalemine Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu töörühmades».

Missugused on siis uurimuse lõppjäreldused? Need ei ole kiita: nii suutvat Eesti «vaid fragmentaarselt panustada ELi otsustusprotsessi». On mõneti loomulik, et Eesti ei suuda olla esindatud nii nagu suurriigid, kuid sellegipoolest tuleb uurimuse järgi panustada kõikides ELi valdkondades. Muidu edu ei tule. ELis peab Eesti käituma kui suurriik.

Uurimusest selgub paraku veel seegi, et kuna meie ressursid on napid, suudab Eesti vaid n-ö protsesse jälgida ja kaitsta enam-vähem ka oma huve (kui süttib punane tuli), kuid oma algatused puuduvad.

Mulle oli jahmatav lugeda ka,  milliste riikidega Eesti esindajad kõige sagedamini tööalaselt suhtlesid. Soome ja Läti liidriroll oli selles küsitluses loomulik, ehkki uurimus hoiatab ka nendele riikidele liigse toetumise eest – neil võivad olla huvid, mis Eesti omadega ei kattu. Ent siiski on Prantsusmaale langev 6,3-protsendiline tähelepanu enam kui piinlik.

Nii-öelda eurokraatias on Prantsusmaa tipptegija ja kui Eesti esindajad suhtlevad selle riigi esindajatega vaid hädavaevu, ei julgusta see just mõtlema, et meie rahvuslikud huvid oleksid Brüsselis kaitstud.

Diplomaatide kooli töö taustal tasub meenutada ka olukorda viis aastat tagasi, kui Eesti valmistus euroreferendumiks. Tsitaat 25. augustist 2003: «Meie huvide eest seismine sõltub üksnes meist endist ja pole õnnestunud leida ainsatki põhjust arvata, et Eestis puudub selleks vajalik oskusteave,» ütles toonane riigikogu välisasjade komisjoni esimees Marko Mihkelson.

Mihkelson polnud muidugi üksi ja ainult teda olekski alatu võltsretoorikas süüdistada, sest ta on üks väheseid Eesti poliitikuid, kes on pidevalt Euroopa ja maailma asjadel silma peal hoidnud. Kuid üldine kuvand Eestist enne referendumit oligi selline: ärge muretsege, meist saab ELis tubli väikeriik, kelle häält igal pool kuulda võetakse.

Uurimus soovitab pöörata tähelepanu Eesti 2018. aasta eesistumisele – selleks valmistumine võiks parandada ka Eesti huvide kaitsmist Euroopa Liidus. Ja seda varajases otsustusfaasis, sest muidu hakkavad ELi otsused kujunema meile kui deus ex machina, mille peale Eesti ainult ägisedes õlgu kehitab.

«Halvad» üllatused Brüsselist ei pruugigi olla nii halvad, kui ise õigel ajal häält teeme.