Teade, et Eesti Energia taastuvenergia ettevõte Enefit Green on omandamas Nelja Energiat, tõi eetrisse mitmesuguseid mõtteavaldusi alates monopoolse turuosa tekkest kuni selleni, et riigile kuuluval ettevõttel ei tohiks üldse olla ambitsiooni või isegi õigust osaleda turul, kus toimetavad ka eraettevõtted. Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter kirjutab, et suurema tormi vaibudes on hea hetk vaadata kainelt otsa faktidele.
Esiteks, Eesti Energial ei ole Põhja- ja Baltimaade ühtsel elektriturul monopoli positsiooni ja seda ei teki ka pärast tehingu jõustumist. Monopoli definitsiooni järgi on tegemist püsiva turuseisundiga, kus mingit toodet või teenust pakub ainult üks müüja. Miks ma räägin Põhja- ja Baltimaade ühtsest elektriturust, mitte Eesti elektriturust? Põhjus on lihtne: Eesti elektrisüsteem on üks kõige paremini naaberriikide elektrisüsteemidega ühendatud piirkondi Euroopas ja sellist nähtust nagu Eesti elektriturg ei ole pärast turu täielikku avanemist 2013. aastal olemas olnud.
Piiriülesed ülekandevõimsused ületavad Eesti maksimaalset elektritarbimist. Tipphetkedel tarbib Eesti maksimaalselt elektrit ca 1600 MW võimsusega, ülekandevõimsusi on meil aga üle 2000 MW ning lisandub ka uus ülekandeliin Lätiga, mis toob veel 600 MW ülekandevõimsust juurde.
Eesti Energia on võrreldes Põhjamaade suurte riiklike energiaettevõtetega, nagu näiteks Soome Fortum, Rootsi Vattenfall või Norra Statkraft, elektriturul väike tegija ja Nelja Energia omandamine seda pilti ei muuda. Põhja- ja Baltimaade ühise elektrituru maht on ca 400 TWh aastas, millest Eesti oma 8,5 TWh-ga moodustab väikese osa.