Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hannes Rumm: presidendiks laulmine ja üllatav üksindus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
23. septembril 2006 toimus Tallinnas Tammsaare pargis kontsert, millega toetati Toomas Hendrik Ilvese valimist presidendiks. | FOTO: Raigo Pajula

Neil päevil küsitakse: kuhu on kadunud tugev vastaskandidaat Toomas Hendrik Ilvesele? Kolumnist Hannes Rumm otsib vastust viis aastat tagasi presidendivalimistega kaasnenud poliitilistest mängudest.

Hannes Rumm | FOTO: Peeter Langovits

Viis aastat tagasi, 2006. aasta 23. septembri keskpäeval oli Tammsaare park elektrit ja rahvast täis. Sinimustvalged lipud lehvisid ja tuhanded toetuskontserdile «Laulame Ilvese presidendiks!» tulnud inimesed tundsid Tõnis Mäe võimsa lõpuloo ajal selgrooga, et siin ja praegu tehakse ajalugu.

Nurga taga oli Keskerakond vastuseks välja pannud paar raha eest rahvalikke laule esitavat muusikut ning toonud bussidega maalt Arnold Rüütli toetajaid. Tund-poolteist hiljem võitis Ilves valimiskogus napi häälteenamusega ning tema toetajad rõkkasid Estonia ümber.

Jääb üle õhata vaid nii: oh, olid ajad, oh, oli démocratie! Tegelikult sai toonane presidendivalimiste viis sama halastamatut kriitikat nagu kohati praegune. Ammu on ununenud, et 2006. aastal esitasid Arnold Rüütli vastu koondunud erakonnad algul palju presidendikandidaate ja said ajakirjanduses sarjata demokraatia mängimise eest, mis niikuinii tulemust ei too.

Ununenud on seegi, et tugev konkurents ei tähendanud veel demokraatia võidukäiku. Meenutagem vaid, kuidas parteijuhid keelasid keskerakondlastel ja rahvaliitlastel riigikogus toimunud valimisvoorude ajal hääletussedeleid välja võtta hirmust, et mõned neist annavad Ilvesele juba parlamendis võiduks vajalikud hääled, ning mida sellest arvas parlamendi kõnetoolis reglementi rikkudes, kuid põhiseadust kaitstes kadunud Ülle Aaskivi.

Kui viis aastat tagasi tundus presidendi valimine riigikogus ilma ühegi vastaskandidaadita (algul Ergmale ja seejärel Ilvesele ei esitatud vastaskandidaate) kättesaamatu unistusena, siis tänavu ei käsitleta seda võimalust mitte poliitilise küpsuse, vaid tardumuse märgina.

2006 versus 2011

Sel taustal on põhjust küsida, mis ja miks on muutunud.

2006. aastal toimusid presidendivalimised pool aastat enne riigikogu valimisi ning olid paratamatult esimeseks vaatuseks võimu ümberjagamisele riigikogus ja valitsuses. Ka toona ei eristunud erakonnad presidendivalimistel mitte valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjoont mööda, vaid uueneva ja avatud (Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid) ning suletud ja minevikku vaatava ühiskonna (Keskerakond ja Rahvaliit) eelistajate vahel.

Ilves ja Rüütel kehastasid toona ühiskonda lõhestavaid arusaamu nii, et need lõhestasid ühiskonna kahte leeri. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid Ilvese selget ülekaalu, kuid valimiskogus olid üleesindatud väikeste omavalitsuste esindajad, kellest suur osa kuulus Rahvaliitu ja Keskerakonda.

2011. aasta presidendivalimistel on olukord paljuski vastupidine. Presidendivalimised toimuvad pool aastat pärast riigikogu valimisi, mis loomuldasa maandasid ühiskondlikke pingeid. Esimest korda pärast taasiseseisvumist toetasid valijad kindla häälteenamusega masust hoolimata senise valitsuse jätkumist.

Nii kinnitasid valimistulemused mulluse inimarengu aruande järeldust, et suur osa eestlasi eelistab stabiilsust muutustele. Suure tõusu tegid sotsiaal­demokraadid, keda tajuti Keskerakonna asemel uue ja tõelise vastukaaluna valitsusele.

Kõik kolm edukat erakonda olid viis aastat tagasi Ilvese toetajad ja jäid selleks ka tänavu. Mõelgem korraks, mis saanuks siis, kui näiteks Isamaa ja Res Publica Liit oleks eelmisel nädalavahetusel otsustanud, et nemad ei pea Ilvese jätkamist presidendina enam õigeks. Sel juhul tulnuks IRLil oma valijatele ja avalikkusele selgitada, miks on kadunud nende usaldus viis aastat ametis olnud presidendi vastu.

IRL seda ootuspäraselt ei teinud ning seni ei ole ühtki sisulist põhjust Ilvese vastu esitatud ka avalikus arutelus. Kui mitte arvestada mitmel eri moel sõnastatud soovi, et Ilves pidanuks käituma nagu Lennart Meri.
Ilves pole tõesti püüdnud presidendivõimu suurendada ning valitsusele ja riigikogule vastandudes oma autoriteeti tõsta, vaid on vastavalt valimiseelsele lubadusele riigipea ülesanded ümber sõnastanud viisil, mis tema meelest vastab paremini parlamentaar­se põhiseaduse vaimule.

Tehes näiteks ettepaneku vähendada põhiseaduses riigipea rolli riigikaitse juhtimisel, mis Põhiseaduse Assamblees 20 aasta taguse pärimuse kohaselt anti presidendile erandkorras hirmust, et kui peaministriks saab Edgar Savisaar, siis saab riigipea piirata valitsuse rolli kaitseväe tegevuse politiseerimisel.

Muidugi võinuks IRL juba iseloomu näitamiseks välja tulla oma partei presidendikandidaadiga, näiteks 2006. aastalgi kandideerinud Ene Ergmaga. Kindlasti oli üks põhjuseid, miks IRL nii ei käitunud, arusaam, et valimiste lõpptulemus poleks sellest muutunud, ehkki kõrvalproduktina oleksid tänuväärset uudismaterjali saanud ajakirjanikud.

Ühed tõusid, teised vajusid

Seega käitusid Ilvest viis aastat tagasi ja tänavugi toetavad erakonnad igati loogiliselt. Kõige suurema panuse Ilvese tagasivalimiseks riigikogus andsid need 380 585 Eesti kodanikku, kes märtsis hääletasid Reformierakonna, IRLi ja sotsiaaldemokraatide poolt.

Küsida saab hoopis teisiti: kuhu on kadunud tugev vastukaal Ilvesele? Eeldan, et ühiskonnas on see märksa tugevam kui riigikogus või valimiskogus. Kui Ilvest toetavad erakonnad kasvatasid kevadel märgatavalt jõudu, siis kunagine KeRa on päris ära kukkunud. Juba pärast 2009. aasta kohalikke valimisi oli selge, et Ilvese toetajad suurendasid toetust ning KeRa esindus võimalikus valimiskogus vähenes.

Veel tugevam oli see trend tänavu. Rahvaliit kukkus valimiskünnise alla käitumisega, mis mullu meenutas kollektiivset kandideerimist Meie Matsi huumoripreemiale. Nende allakäik algas seejuures just viie aasta tagusest kurikuulsast KeRa lepingust ja sellele järgnenud valimiskaotusest.

Keskerakond sai kevadel soliidse häältesaagi, aga Edgar Savisaar mängis hoolimata 26 kohast riigikogus oma partei jälle poliitilisse isolatsiooni ning uue asjana ka suurtesse sisetülidesse.
Põhimõtteliselt võib Keskerakond presidendivalimiste abil üritada oma mainet tugeva vastaskandidaadiga välja tulles parandada.

Tugevuse all ei mõtle ma kandidaadi taha koondunud häälte arvu riigikogus, vaid inimest, kelle väärtushinnangud ja olemus vastandub veenvalt Ilvesele ning vastab nende inimeste ootustele, kes praeguse presidendiga rahul pole. Oleks ju õpetlik vaadata Ilvese ja Savisaare teledebatti või teada saada, kuidas suhtub ühiskond Mihhail Stalnuhhini kandideerimisse.

Täiesti kindel on see, et loodus ja poliitika tühja kohta ei salli. Ühe võimalusena sõnastas oivalise ajakirjanduse preemia laureaat Daniel Vaarik Twitteris säutsudes tänavuste valimiste eripära nii: «Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaat peagi tulevatel presidendivalimistel on leitud. Selleks on meedia.»

Tagasi üles