Vootele Päi: Macron – Jupiter või härg Palais de l'Élysée ohvrialtaril?

Vootele Päi. Foto: Andres Raudjalg

Mis lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale, kuid just Jupiterina soovis Prantsusmaa värske president Emmanuel Macron oma riiki juhtida. Veel suve hakul võiski tunduda, et Macronile on Jupiterina kõik lubatud. Järgemööda seljatas ta traditsioonilisi kaadriparteisid, võttes nende haardest nii Élysée palee kui rahvusassamblee. Kuid tähtede seis on muutunud ning nüüd on Macronist saamas Jupiteri asemel härg omaenda visiooni ohvrialtaril.

Presidendikampaania ajal oli Macron rahvusvahelise meedia vaieldamatu soosik ning valimisvõiduga suutis ta tsementeerida oma poolehoiu, kehastades Brexiti-, Trumpi- ja tõejärgses maailmas avatud ja mitmekultuurilise demokraatia uut lootust, võitu labase parempopulismi ja isolatsionismi üle. Kuid neli kuud hiljem on Macroni toetusprotsent Prantsusmaal madalam kui tema Washingtoni ametivennal.

Hollande’il, kes läks ajalukku kui kõige ebapopulaarsem president Prantsusmaal, oli neli kuud pärast valimisvõitu 46 protsendi prantslaste toetus, kuid Macronil on praegu ette näidata vaid 40 protsenti. Seega keskmiselt on tema toetus langenud 14 protsenti kuus. Trumpile osaks saanud jõuline käepigistus, sirgjooneline retoorika Putniga või semutsevad fotod Justin Trudeau’ ja Merkeliga tõstavad Prantsusmaa grandeur’i välispoliitikas, kuid tundub, et kodupublik on Macroni karisma suhtes üha immuunsem.

Macron nägi end Jupiterina ühendamas rahvast, sisepoliitikast kõrgemal asetseva visionäärina, kelle põhitegevus väljendub eelkõige välispoliitikas, riikliku imagoloogia kandmises rahvusvahelisel areenil. Oma eelkäijale heitis ta ette liigset semutsemist ajakirjanikega ning ta ei leidnud, et riigijuht peaks nii sageli meedias figureerima. Mõnetigi sarnane Rõivasega, kelle reisihimu ja välispoliitiline aktiivsus kirjutati sageli edevuse arvele, seda nii võõraste kui omade seas. Tugev rahvusvaheline kuvand võib paremal juhul võita meedia ja eliidi poolehoiu, kuid mitte tingimata valijate oma.

Võrreldes Rõivasega, on Macroni jaoks Jupiteri-strateegia muidugi märksa teostatavam – annab ju Prantsusmaa konstitutsioon talle selleks kõikvõimalikud hoovad. Macron ei pea end vaevama kentsakavõitu koalitsioonide vahel kombineerimisega, nautides presidendina võimutäiust, mis lubab tal ainuisikuliselt nimetata oma ministrid, kohtunikud ja riigiettevõtete juhid. Sellise kabineti toimetuleku võtmeks on kõikehõlmav usaldus, kuid väidetavalt on Macroni ja tema (hiljuti ka Eestit külastanud) peaministri Edouard Philippe’i läbisaamine muutumas üha keerulisemaks.

Sisemine usaldamatus ja vähene koostoime on osalt seletatav Macroni liikumise uudsusega: kabinet on läbilõige poliitilisest spektrist ning rahvusassamblees esindavad Macroni liikumist tavainimesed: entusiastid ja idealistid, kellel puudub varasem poliitiline kogemus. Tegu on poliitilise kehaga, millel pole olnud aega end sisse töötada ning jõujooned on alles kujunemas. Pisut nagu meie Vabaerakond – liikumine, mille sünd ajendatud poliitilise ambitsiooni fabritseeritud ühiskondlikust vastuhakust establishment’ile, kuid millel võimule saades keeruline koordineerida oma tegevust.

Oma erakonna ja kabineti toetust vajab Macron aga hädasti, sest värskel presidendil on olnud sisepoliitiliselt turbulentne suvi. Eesmärk puhastada seadusandlikke institutsioone ja valitsusasutusi demokraatlikust aristokraatiast ning lämmatada vohav onupojapoliitika, mille sümboliks tõusis oma naisi ja lapsi fiktiivse töö eest palgal hoidnud Francois Fillon, osutus lõksuks Macron’ile endale. Poliitilistel oponentidel õnnestus pöörata avalik debatt esimese leedi rolli vastu Élysée palees ja selle tulemuseks oli pretsedenditu statuut, millega esimest korda Prantsusmaa ajaloos piiritleti kirjalikult presidendiproua kohustused ja õigused. Märkimisväärne areng riigis, kus kunagine esileedi Bernadette Chiraq kamandas 21-pealist nõunike armeed.

Teemade valik, millega Brigitte Macron peab tegelema, omamata eelarvet või saamata palka, oma originaalsuses üleliia ei hiilga. Tervishoid, kultuur, haridus, lastekaitse ja sooline võrdõiguslikkus – pigem harilik teemapakett, mille eestkõnelejateks olnud esimesed leedid ja printsessid enne ja ka pärast Brigitte Macroni. Samas oleks keeruline ette kujutada kohasemaid valdkondi proua Macronile kui endisele kooliõpetajale.

Sama ootamatult osutus Macronile lõksuks konflikt kaitsejõudude juhataja kindral Pierre De Villiersiga, mille kulminatsioonina viimane meediakära saatel oma ameti maha pani. Kui kampaania ajal oli Macron lubanud sõjaväe eelarvet veelgi tõsta, siis suve jooksul otsustas ta oma lubadusest taganeda. Armee tehnoloogia tahab moderniseerimist, personal ülalpidamist ning ka lennukikandjaid võiks olla ühe asemel kaks, kuid erinevalt De Villiersist on Macron kaitsetööstuse lobistide suhtes üsna immuunne.

Praegune president ei näe riigi tulevikku kaitsetööstuses, tema visiooniks on moderniseerida riigivalitsemine ja seeläbi Prantsusmaa majandus tervikuna, üle kõige panevad tal aga silma särama IT ja start-up-ökosüsteem (...). Just seetõttu lendab Macron kõigest paar kuud pärast oma peaministri visiiti ise Tallinna tutvuma meie e-riigi süsteemiga, vaatamaks, kas ja kuidas oleks võimalik sääraste süsteemide abil moderniseerida Prantsusmaad.

Vaevalt oli konflikt De Villiersiga juhuslik sündmuste ahel, mida Macroni meeskond ei taibanud või märganud kontrollida. Pigem võiks seda näha kui teadlikult võetud PR-riski või poliitilise gambiiti. Värske presidendi jaoks oleks oma kindrali paikapanemine märgilise tähtsusega – sümbol, mis peegeldaks tsivilistist võimukandja üleolekut ja meelekindlust. Tundub, et Macronile endalegi ootamatult suutis opositsioon avaliku arvamuse taas kord spinnida oponentidest sõjaväelaste ja relvatöösturite kasuks.

Relvastuse ja armee kõrval on prantslaste jaoks vähemalt sama oluline jumestus. Viimane skandaal on tabanud presidenti just seetõttu, et tema palgal töötab jumestuskunstnik, kelle kolme kuu teenistus ulatub 26 000 euroni. Samas see arv kahvatub vaadelduna võrdluses tema eelkäija Hollande’iga, kelle palgal töötas lisaks jumestajale ka riigisaladuse vande andnud habemeajaja, igakuise sissetulekuga 9895 eurot. See on järjekordne näide kardinaalsest muutusest rahva meelestatuses. Mis oli lubatud eelmisele Jupiterile, pole lubatud praegusele.

Üldsuse kõrgendatud nõudmiste ja huvi arhitektiks on tegelikult Macron ise. Tema poliitiline platvorm oli sisuliselt lubadus puhastada Augeiase tallid – kaasajastada riigijuhtimine ning muuta see läbipaistvaks . Valimisvõidu(d) tõid koondatud protestihääled parempopulistliku Le Peni ning teisalt mõõdutundetu laristamise ja administratiivse eliidi vastu. Nüüd on Macron jäämas jalgu iseenda algatatud revolutsioonile.

Valimiskampaania käigus karastunud oponent Melenchon on oma meediakampaaniaga juba surunud Macroni olukorda, kus viimane peab taganema oma varasemast meediaplaanist ning olema ajakirjanikele kättesaadavam, kui ühele Jupiterile ehk kohane oleks. Määravaks saab siinkohal see, kas Macron suudab panna meedia enda jaoks tööle, rakendada oma reformikavade toeks tööle või hakkab ta oma eelkäija kombel meeleheitlikult poolehoidu taga ajama. Hiljuti avaldas Macron oma tööturu reformikava, mis muuhulgas oleks tugev hoop Prantsusmaa kurikuulsate ametiühingute vastu. Välispoliitiliselt otsib ta toetust nii Euroopa integratsioonile kui näiteks uuele Aafrika-strateegiale. Plaanid ja kavatsused on õilsad, kuid väärtusetud avaliku arvamuse poolehoiuta.

Cambridge’i professor Robert Tombs ennustas oma 2. mail Foreign Policys avaldatud artiklis, et Macronist saab demokraatliku maailma võimsaima kabineti juht, aga ühtlasi ka selle järjekordne ohver. Presidendi rolli defineeriv konstitutsioon on kirjutatud verise Alžeeria sõja päevil De Gaulle’i näo järgi ja Michel Debre poolt, viimane ise nimetas konstitutsiooni «vabariiklikuks monarhiaks». Säärase võimutäiuse juures on ühe demokraatliku riigi juhil sisuliselt võimatu olla rahvale meeltmööda, seda enam, et me räägime poliitiliselt vägagi ärksatest prantslastest. Keeruline on jääda Jupiteriks, kui sind surutakse härjana Élysée ohvrialtarile.

Vootele Päi on Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistrant. Ta on õppinud Prantsusmaal ja oli aastatel 2014–2015 meedianõunik Reformierakonna fraktsioonis riigikogus. Praegu töötab autor kaitseministeeriumis.