Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristiina Baum: kuidas Rootsis tegelikult asjad käivad

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristiina Baum. | FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Sellest, kuidas Rootsis elu käib, kirjutab kahe lihtsa näite põhjal arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.

Juhtun elama eelmise sajandi 50. aastatel ehitatud umbes 60 üürikorteriga tellismajas, millele haldaja on otsustanud teha kapitaalremonti. Väljavahetamisele läheb kogu ajast ja arust torustik, vooluvõrk ja ventilatsioon. Lisaks ootab iga eluruumi värskenduskuur: parkettpõrandad lihvitakse, köögimööbel asendatakse, seinad võõbatakse. Remondile kulub üheksa kuud.

Majahaldur on üürilistega peaaegu aasta suhelnud, et hoida neid eesootavaga kursis. Ja mitte ainult: küsitud ja arvestatud on ka üürnike soovidega. Näiteks saab ise valida sisekujunduse ning kaasa rääkida seinte värvi ja tapeedi, kapinuppude kuju, vannitoa kahli ning köögi sisustuse osas.

Kuna mulle kuuluv üüripind võetakse peaaegu aastaks käest, hoolitseb üürileandja ka selle eest, et mul oleks remondi ajal kuskil elada. Meie asenduskorter asub eelmisest kodust kümne minuti kaugusel, õigupoolest on kõik ajutised pinnad teadlikult samasse piirkonda jaotatud.

Üürileandja teab ka seda, et paljudele inimestele on kolimine stressirohke ja pealesurutud, sellest ka pakkumine jääda elama asenduskorterisse. Olen naabritega vestelnud ning eakamad neist ongi otsustanud tagasi mitte kolida. Liiga tülikas.

Kolimisel on arvestatud inimeste sissetulekuga. Meie kolisime näiteks kahetoalisest kolmetoalisesse, millega kaasneb kõrgem üür. Lähiajal pole palgatõusu oodata, mistap on üürileandja otsustanud, et umbes aasta vältel ei tõsteta ka üüri: kõik ümberkolinud maksavad asenduskorteri üürist sõltumata sama palju edasi nagu seni. Minule tähendab see igakuist kahesajaeurost võitu.

Et kolimine kulgeks libedamalt ja organiseeritumalt, võttis üürileandja enda peale inimeste kolimiskastidega varustamise ja kolimisfirma palkamise. Ega muudmoodi olekski vist saanud kuutkümmend korterit kuu ajaga tühjaks.

Kokkulepitud päeval kell kaheksa seisid kolimismehed ukse taga ja paari tunniga, samal ajal kui sõime lastega jäätist ja talletasime viimaseid suviseid päikesekiiri endasse, oli kogu meie kraam toimetatud vanast eluasemest uude.

Kolimisega kaasnevad paratamatult kulud. Näiteks maksab registris ajutise aadressi registreerimine ligi 45 eurot. Ka sellega on korterite väljaüürimisega tegelev erafirma arvestanud. Iga pere, kes aasta pärast otsustab tagasi kolida, saab 300 eurot kompensatsiooni. Lihtsalt niisama, kulude katteks.

Olen lahutatud ja lapsed on alati minu juures elanud. Seoses töö- või elukoha vahetusega olen ka Eestis paar korda pidanud lastega kolima. Eestis pole kunagi keegi, ei eraisik ega ametiasutus, tundnud huvi, mis laste isa kolimistest arvab. Rootsis on vastupidi.

Nii kui lapsed on mängus, nõutakse iga liigutuse puhul teise osapoole heakskiitu ja nõusolekut. Naljakas, et ka asenduskorteri puhul nõudis üks ametiasutus enne ajutise aadressivahetuse registreerimist laste isa nõusolekut. Teates seisis, et kui isa ei kiida kolimist heaks, jääb nende andmebaasis meie aadressiks remondis olev korter. Minule tähendaks see teatud kirjade mitte kohale jõudmist terve aasta jooksul.

Oma tuba, oma luba. Minu seisus pagulastega võrreldes on muidugi luksuslik. Nendele on isikliku eluaseme soetamine esiti vaid helesinine unistus.

Kaks lihtsat reeglit

Töötan Stockholmis täiskasvanute keeleõpetajana ning minu klassis õpib noor süürlane, kes üürib kõrvalises linnaosas nelja sõbraga viietoalist korterit ja maksab kuuüüri 1500 eurot. Ja nii juba teist aastat.

Mitte et talle nii väga meeldiks, vaid ta pole suutnud sellest välja rabeleda: päeval õpib rootsi keelt (et paremat tööd leida), vabal ajal töötab mustalt araablaste heaks (kuna keelt ei oska, aga raha on vaja), et peale üüri- ja söögiraha saada iga kuu ka kodumaale jäänud perele saadetav summa kokku.

Elamist peab ta vaid magalaks, kus kokku lepitud kahes lihtsas reeglis: maksa õigel ajal üüri ja tüdrukuid ära too koju.

Paari aastaga on ta ära õppinud, kuidas Rootsi ühiskonnas asju ajada. Taskus on tal 500 euro eest ostetud juhiluba ja mobiilis telefoninumber, mille kaudu saab väikese lunaraha vastu ükspuha millise «ametliku» dokumendi. Suures plaanis ajavad araablased asju teenus teenuse, sõna sõna vastu põhimõttel. Kohati igatsevad nad olla Rootsi ühiskonnas tunnustatud, samas pole nad teatud asjade puhul iial nõus end selle riigi reeglite järgi painutama.


Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.

Tagasi üles