Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Avraam Šmulevitš: Vene impeeriumi kolmas lagunemine algab Põhja-Kaukaasiast

92
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Esimene Tšetšeenia sõda. | FOTO: Internet

Vene impeeriumi kolmas lagunemine saab alguse Põhja-Kaukaasiast, hoiatab iisraeli politoloog Avraam Šmulevitš.

Hegel leidis, et maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda: esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina. 20. sajandi kogemus on näidanud, et see ei vasta tõele. Tõepoolest, ajaloosündmused mõnikord korduvad. Ent nende teine etteaste on tihtipeale sama traagiline ja verine kui esimene. Vahel hakkab aga ajalugu üldse ringiratast käima ja teisele vaatusele järgneb kolmaski ning ikka sama traagiline.

Paistab, et just sellele oleme praegu tunnistajateks ning puudutab see Venemaa impeeriumi ja selle lõunapoolse koloonia Kaukaasia suhteid.

Üks peamisi tegureid, mis andis saja aasta eest tõuke Venemaa keisririigi lagunemisele, olid rahvuslikud vastuolud impeeriumi tsentri ja alistatud rahvaste vahel. «Muulased» ei olnud rahul, et impeerium takistab nende rahvuskultuuri ja -keele ning kohaliku majanduse arengut. Venemaa keisririigi avarustel puhkes rahvuslike vabastusliikumiste leek, mis õõnestas lakkamata võimu jalgealust.

Eriti intensiivsed olid need liikumised impeeriumi lääneserval – Baltikumis ja Soomes – ning lõunas – Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Niipea kui impeeriumi tsentri haare nõrgenes, heitsid varem venelaste alistatud rahvad endalt koloniaalikke ja impeerium purunes kildudeks. Just rahvuslikud vastuolud koos sotsiaalsete pingetega valitseva vene rahva enda seas andsid keisrite impeeriumile surmahoobi.

Venemaa impeeriumi järgmise reinkarnatsiooni Nõukogude Liidu lagunemise ajendas samuti kriis Moskva ja «rahvusvabariikide» suhetes, mis puudutas taas eriti impeeriumi Kaukaasia ja Balti valdusi.

Majandusseisak kasvas üle pikaajaliseks kriisiks. Siis aga kerkisid täie tõsidusega üles rahvuslikud probleemid. Kõige teravama kuju võtsid need Kaukaasias: Armeenia ja Aserbaidžaani relvastatud kokkupõrked Mägi-Karabahhi pärast (seal elasid armeenlased, aga see kuulus Aserbaidžaani koosseisu), seejärel Gruusia (sise)sõjad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia pinnal. 1990. aastal lahkusid Balti vabariigid juba NSV Liidust ja seejärel varises «murdmatu liit» kokku nagu kaardimajake.

Pogrommid Mägi-Karabahhis NSV Liidu lõpuaastatel. / Internet

Praegune Vene Föderatsioon on kunagise impeeriumi järjekordne kärbitud reinkarnatsioon. Sellegi ees seisavad samad probleemid: majanduskriis ja rahvuslikud vastuolud. Ja taas üritab tsenter probleeme lahendada kruve kõvemini kinni keerates ja repressioone tarvitusele võttes. Ning Põhja-Kaukaasia on praeguse Venemaa impeeriumi kõige lõunapoolsem ja kõige probleemsem osa.

Kaukaasia kujutab endast väga omapärast piirkonda, mis ajalooliselt ja geopoliitiliselt kuulub «laiemasse Lähis-Itta». Venemaa hõivas suurema osa Kaukaasiast, aga pärast NSV Liidu lagunemist Lõuna-Kaukaasia (Gruusia, Aserbaidžaan, Armeenia) iseseisvus, samal ajal kui Kaukaasia põhjaosa jäi veel Venemaa koosseisu.

Venemaa Föderatsiooni haldusjaotuse järgi kuuluvad Põhja-Kaukaasiasse Stavropoli ja Krasnodari krai, Rostovi oblast, Adõgee, Kabardi-Balkaari, Karatšai-Tšerkessi, Põhja-Osseetia, Tšetšeeni, Inguši ja Dagestani vabariik. Põhja-Kaukaasia rahvaid on umbes kuus miljonit, kellele lisandub ligikaudu kaheksa miljonit venelast. Kokku elab Kaukaasias 10,5 protsenti Venemaa elanikkonnast. See on kogu Venemaa Föderatsiooni kõige tihedama asustusega piirkond.

Venemaale kuuluv Põhja-Kaukaasia ja Gruusia. / Wikimedia

Venemaa sõjavägi okupeeris Kaukaasia tervikuna ja see liideti ametlikult impeeriumiga alles 153 aasta eest, kuid sõjalised kokkupõrked ei ole seal kordagi lakanud.

NSV Liidu krahhi järel üritasid Põhja-Kaukaasia rahvad saavutada iseseisvust, kuid liidu lagunemise šokist toibunud Moskva hakkas neid püüdlusi kohe relva jõul maha suruma.

Kahe Tšetšeenia sõjaga likvideeris Moskva sisuliselt Tšetšeenia iseseisvuse, tappes selle käigus umbkaudu 300 000 – 400 000 inimest (täpne arv on seniajani välja selgitamata). Ent sissisõda on Põhja-Kaukaasias käinud kõigil nõukogudejärgseil aastail, selle ulatus on pidevalt laienenud ja praeguseks hõlmanud kõik vabariigid.

Kõiki sotsiaalseid, majanduslikke ja rahvuslikke probleeme, mida leiab Venemaa Föderatsiooni teistest osadest, kohtab ka Kaukaasias, ainult et need ilmnevad siin veel jõulisemalt.

Siin valitseb sügavam korruptsioon, jõuametkondade omavoli on tugevam, rikaste ja vaeste lõhe avaram, rahvuslikud vastuolud ägedamad. Ühe uurija sõnul «kõik toimib siin avatumalt. Kui näiteks Peterburis mõnel juhul pannakse ametnik istuma, siis Põhja-Kaukaasias tapetakse ta lihtsalt ära. Või kui enamikus Venemaa piirkondades tehakse nägu, et käib kohtumenetlus, siis Dagestanis antakse kohe altkäemaksu.»

Piirkonna majanduslik olukord on nutune. Venemaa statistika andmeil elatub kogu Põhja-Kaukaasia dotatsoonidest, mis tähendab, et majandustegevus toob ainult kahju ja kogu elu makstakse kinni Moskvast eraldatava rahaga. Sellise olukorra on aga tinginud just tsentri enda poliitika, mille siht on sel moel hoida Kaukaasia kolooniat Moskva võimu all. Maksupoliitika näeb välja järgmine: 80 protsenti Kaukaasias kogutavaist maksudest läheb Moskvasse, kust dotatsioonina eraldatakse tagasi kõigest 20–30 protsenti. Kui föderaalmaksud moodustaksid maksudest 50 protsenti, ei peaks ükski vabariik dotatsiooni peal elama. Kõike seda esitleb Venemaa propaganda aga kui «Kaukaasia toitmist».

Lisaks ei looda sinna tööstusettevõtteid ja tingimused ettevõtlusega tegelemiseks on väga keerulised. Moskva kontroll ja kohapealne korruptsioon on tekitanud olukorra, milles suurel osal inimestest puudub võimalus end ise ära toita. Nafta ammutamise tulud (Tšetšeenias ja Dagestanis) ei jõua üldse kohalike elanikeni.

Näiteks Inguššias on tööpuudus ametlikel andmeil umbes 40 protsenti. Kaukaasias ei pääse kuhugi ilma sidemeteta. Ühe kohaliku elaniku ilmeka väljenduse järgi on Dagestanis veel ainult üks paik, kus saab tegutseda ja karjääri teha ilma sidemete ja pistiseta: Islamiriigi kohalik sektsioon.

Nn Kaukaasia Emiraat vandus Islamiriigile mõne aasta eest truudust. / Internet

Noored on sunnitud massiliselt sõitma Venemaa teistesse piirkondadesse, mis lisaks muule soodustab ka nende sihtkohtades rahvastevahelisi pingeid ja kokkupõrkeid. Kõige enam sõidab kõrgharidusega noori minema Adõgeest – lausa üle poole. 57 protsenti lahkuvad kohe pärast ülikooli lõpetamist. Kõige madalam on see näitaja Inguššias, kus selliseid lahkujaid on 12 protsenti. Töömigrantide osakaal on veel suurem.

Kõige kurvem on nogaide olukord. Tegu on türgi rahvaga, kel minevikus oli võimas riik: Nogai hord. See sõdis kaua Venemaaga, kuni viimaks panid keiserlikud väed 18. sajandi lõpul Suvorovi juhtimisel nende kallal toime tõelise genotsiidi, hävitades suurema osa rahvast. Venemaa Föderatsioonis nogaidel oma haldusüksust ei ole ja 120 000-lisest rahvast ligikaudu kolmandik teenib raha Kaug-Põhja naftaväljadel. Ent sugugi kõik Kaukaasia elanikud ei leia tööd isegi kodukohast kaugemal. Nii on Põhja-Kaukaasiast saanud piirkond, kus on igas mõttes «liiga palju» aktiivseid, passionaarseid noori.

Sõltumatu sotsioloogilise uuringu põhjal tahaks veerand Põhja-Kaukaasia elanikest valida elukohaks paiga väljaspool Venemaad või vähemalt mõnes muus Venemaa piirkonnas. Iga kuues on juba vastava otsuse teinud. Peamised põhjused: valitseva eliidi korruptsioon, sotsiaalmajanduslikud probleemid, julgeolekuprobleemid, inimõiguste rikkumine. Kõige selle juures on tegu piirkonnaga, millel on suur majanduslik potentsiaal.

Põhja-Kaukaasias leidub palju väärtuslikku maad, seal on soodne kliima, palju metsi ja jõgesid. Leidub naftat, sajandeid on õitsenud maaharimine ja loomakasvatus. Eriti suur on turismipotentsiaal. Kaukaasia on ju üks maailma vanimaid tsivilisatsioonikoldeid. Kaukaasias jõuti kõrgele kultuuritasemele juba palju sajandeid enne Moskva teket ja see piirkond on mõjutanud muudki maailma.

«Moskva külvab Kaukaasia rahaga üle,» annavad Venemaa ajakirjandusväljaanded aina teada. Tegelikult on asjad sootuks teisiti: rahaga «külvatakse üle» ainult valitsevat ametnikkonda, suurem osa rahast aga läheb ühel või teisel moel Moskvasse tagasi. Mis aga kohapeale jääb, ei jõua sugugi enamiku rahvani, vaid täidab kohalike ametnike taskuid. Just neile ametnikele Moskva toetubki: et Kaukaasias püsida, «toidetakse» administratiiv-repressiivsüsteemi, korrumpeerunud ladvikut, kes hoiab rahvast vaos ja kindlustab Moskva võimu püsimise Kaukaasias.

Selle süsteemi tuntuim esindaja on küllap Tšetšeenia juht Ramzan Kadõrov. 1990. aastate keskel oli tšetšeenide vabadusliikumine väga tugev, nad sisuliselt saavutasid sõltumatuse. Ent pärast seda, kui föderaalarmee vabariigi uuesti okupeeris, kehtestas Moskva oma käsilase Ramzan Kadõrovi abil seal repressiivse režiimi, mis on palju räigem kui mujal Venemaa Föderatsioonis.

Ramzan Kadõrov. / Scanpix

See meenutab rohkem Põhja-Koread või suure terrori aegset Stalini režiimi. Iga vabariigi elanik võib igal hetkel sattuda Kadõrovi jõuametkondade küüsi ja sootuks jäljetult kaduda. Venemaa opositsioonilised inimõiguste kaitsjad avaldavad regulaarselt andmeid hukkamiste ja ebaseaduslike tapmiste kohta.

Lisaks on Kadõrovi käsilastel Kremli loal võim ka mujal Venemaa Föderatsioonis elavate tšetšeenide üle ja samuti püüavad nad oma kontrolli alla saada väljaspool Venemaad elavaid ulgutšetšeene. Kreml kasutab «kadõrovlasi» opositsionääride tapmiseks nii Venemaal kui ka välismaal, samuti löögijõuna oma sõjalistes operatsioonides, olgu tegu sõjaga Gruusia vastu, Donbassis ja Krimmis või ka Süürias.

Tšetšeenia olukord erineb nii palju ülejäänud Venemaa Föderatsioonist, et välisvaatlejatel tekib tihti küsimus, kas Kadõrov ei või mitte Putinit «reeta» ja tema vastu «üles tõusta». Kindlasti võib, aga täpselt samamoodi, nagu võib Putini vastu «üles tõusta» näiteks FSB ülem Bortnikov, uue kõikvõimsa eriteenistuse Rosgvardija (Rahvuskaart) ülem Zolotov või kaitseminister Šoigu. Paleepööret peavad pelgama kõik diktaatorid, kuid diktatuuri olemus ei muutu sellest, kui muutub trooni ümbritsevate timukate paigutus või koosseis.

Ramzan Kadõrov on osa Venemaa valitsevast süsteemist, ilma selleta ei suudaks ta hetkegi võimul püsida. Kadõrov mõtleb tšetšeeni rahva vabadusest täpselt sama palju, nagu mõtleb Putin vene rahva vabadusest.

Sama keeruline on olukord rahvuskultuuri säilitamisega, mis on tõsine probleem ka Venemaa teistes piirkondades.

156 põlisrahvaste keelest, mis olid olemas 19. sajandil, on seitse täiesti välja surnud, veel kümneid ähvardab sama saatus. Venemaa presidendi juures asuva inimõiguste nõukogu aruande järgi ohustab väljasuremine praegu umbes viitkümmend Venemaa rahvust. Need on muidugi ametlikud andmed, tegelik olukord võib olla palju hullem.

Sellistes tingimustes pidas Putin hiljaaegu vajalikuks välja tulla seadusega, mis keelab rahvuskeele kohustusliku õpetamise isegi «rahvusvabariikides».

Vladimir Putin./ Internet

Olukord oli halb juba enne selle seaduse vastuvõtmist. Emakeele oskajate arv Põhja-Kaukaasia vabariikides väheneb pöördumatult. Näiteks Dagestanis õpetati 2017. aastal emakeelt ainult kolmandikus koolides. Uusi emakeelseid õpikuid pole trükitud alates 2014. aastast, puuduvad metoodilised materjalid, pole õpetajaidki.

Teistes Põhja-Kaukaasia piirkondades on olukord tihtipeale veel kehvem. Kaukaasia aktivistid ütlevad: «Keel on õieti ainuke, mis on meie identiteedist veel järel. Kõik muu – maa, ajalugu, traditsioonid, religioon – on plaanipäraselt ära võetud, unifitseeritud, steriliseeritud. Millised saaksidki olla meie rahvaste väljavaated?»

Kui varasemail aastail toimusid valitsusevastased väljaastumised Kaukaasias usuliste loosungite all, siis nüüd on kasvanud protestimeel, mis ei ole enam seotud islamiga, vaid kasvava sotsiaalse rahulolematusega, mis hõlmab üha suuremat hulka inimesi: õpetajaid, arste, autojuhte, ärimehi, noori jne.

Kui viimaks majanduslik, religioosne ja rahvuslik-vabastuslik protestilaine ühinevad, siis pühitakse senine Kremli võim minema.

Majanduskriis, korruptsioon, kohaliku «valitseva eliidi» ja Kaukaasia saatust määravate Moskva ametnike rumalus ja tuhmus, Põhja-Kaukaasia elanike süvenev kultuuriline ja mentaalne võõrandumine ülejäänud Venemaast, võimu autoriteedi langus, lakkamatu sissisõda – olukord on juba praegu palju raskem kui Venemaa keisririigi või NSV Liidu lagunemise eel.

Samuti on Venemaa impeeriumi «kolmas väljaanne» tuntavalt nõrgem kui kaks varasemat. Kaks korda on kriis Venemaa ja «rahvuslike äärealade», eelkõige Kaukaasia suhetes kujunenud otsustavaks teguriks, mis on vallandanud impeeriumi lagunemise. Sada aastat pärast esimest krahhi läheneb tugevasti kärbunud ja kuhtunud impeerium taas oma lõpp-punktile.

Loomulikult, kui vaadata suuremat pilti, siis oli NSV Liidu lagunemine tragöödia ainult Putinile, ülejäänud maailm tundis sellest rõõmu. Samamoodi toob Kremli režiimi langus kasu ka vene rahvale endale. Aga kui sellega kaasnevad, nagu kaasnesid NSV Liidu lagunemisega, kümnete tuhandete ohvritega rahvastevahelised sõjad, siis saab sellest tragöödia. Nii et kindlasti oleks kõigi huvides, et lähenev Vene impeeriumi lagunemise kolmas staadium kulgeks ilma uute verejõgedeta.

Lõppvaatus on juba alanud. Pomm on paika seatud, süütenöör põleb. Kreml on loonud süsteemi, mis variseb iseenesest kokku. Moskvat võiks ehk päästa see, kui nad ise eraldaksid Kaukaasia ülejäänud kõdunevast impeeriumist. Ent valitseval klikil ei jagu selliseks sammuks mõistust, julgust ega asjatundlikkust. Lagunemise metastaasid Põhja-Kaukaasias vohavad jõudsalt aina edasi, kuni hõlmavad kogu Venemaa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles