Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Martin Kutti: kaitsevägi pole joomaurgas

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Martin Kutti. | FOTO: Erik Prozes / Postimees

«Eesti ajateenijad on maailma parimad ja meil on põhjust nende üle uhke olla,» just nii ütles president Kersti Kaljulaid pärast õppuse Kevadtorm külastamist. Eelmisel reedel avaldasid Delfi ja Õhtuleht vihjete põhjal kirjutatud loo sellest, kuidas Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad pidasid teenistuse viimasel õhtul maha «raju lõpupeo».

Arusaadavalt tekitas selline uudis rahva seas küsimusi ja kõlama jäi mõte, justkui viinavõtt ja narkootikumide tarvitamine oleks ajateenistuses tavaline. Olles ise vaid 20 päeva tagasi lõpetanud teenistuse Kalevi jalaväepataljonis, tekitavad sellised väljaütlemised minus viha ja pettumust, sest sellega alavääristatakse tuhandete tublide ajateenijate teenistuse jooksul tehtud tööd ja pingutusi.

On kombeks, et ajakirjanduses kajastatakse ikka kõmulisi asju, mis kutsuvad lugejaid artiklile klikkima. Need tihtipeale negatiivse alatooniga artiklid varjutavad kõik positiivse ja jätavad vale ettekujutuse ajateenija igapäevaelust.

Enamik ei ole midagi kuulnud näiteks Kalevi pataljoni jaoks väga edukaks osutunud Kevadtormist ja sellest, kuidas äsja reservi arvatud kutse sai end varasematest ajateenijatest märksa rohkem õppustel proovile panna meie NATO liitlaste ja nende võimsa soomustehnika vastu tegutsedes.

Sel aastal asub aega teenima 3200 meest ja naist, kellest enamik saab teenistuses edukalt hakkama. Samas võib ka kindlalt väita, et nende hulka satub mõni tegelane, kes rumala käitumisega häbistab eelkõige ennast ja sealjuures vähendab rahva silmis kogu Eesti kaitseväe usaldusväärsust. Tuleb meeles pidada, et kaitsevägi on läbilõige meie ühiskonnast ja aeg-ajalt võib tõrvatilk meepotti sattuda.

Kaitsevägi soovib end näidata läbipaistva organisatsioonina, aga selle saavutamiseks peavad ka kõrgemal tasemel töötavad kaitseväelased arvestama kaitseväe põhiväärtuste hulka kuuluva aususe ja usaldusväärsusega. Ei saa olla nii, et põhiväärtuste järgimist nõutakse vaid ajateenijatelt, aga organisatsioonil endal on võimalus ebameeldiva teema esilekerkimisel pea liiva alla peita.

Selle juhtumi puhul ei olnud strateegilise kommunikatsiooni osakonna esialgne ja lakooniline avaldus kuigivõrd usaldusväärne. Kiita tuleb hoopis pataljoniülemat, kolonelleitnant Mait Müüriseppa, kes näitas üles aumehelikkust ja rääkis loo ära sellisena, nagu see ka tegelikult juhtus. Sama versiooni teavad ka sel hetkel väeosas viibinud ajateenijad ja oma teenistuskaaslastega intsidendi kajastust arutades jäi kõlama just see, et pataljoniülem on aumees.

«Julge teha, julge tunnistada» peaks olema see, mis tuleks kaitseväel sellest kahetsusväärsest juhtumist kaasa võtta. Algusest peale aus olemine on alati parem kui kinnimätsimine või tõe eest põgenemine, sest kaitsevägi ei ole sama ilma rahva usalduse ja toetuseta.

Tagasi üles