Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Madis Aben: kas valitsus oskab arvutada?

23
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Madis Aben | FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Vaidlus käib selle üle, kas Eesti majandus toimib praegu oma võimete piiril või saaks seda eelarvepositsiooni lõdvendades veel elavdada. Asjasse pühendatuile on hästi teada, et ei ole olemas ühte ainuõiget ja kõigile riikidele igal ajal sobivat metoodikat selle rehkenduse tegemiseks. Analüütikute dilemma lahendabki demokraatlikult moodustatud valitsus, mis langetab lõpliku maailmavaatelise otsuse, kirjutab rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika analüütik Madis Aben.

Praeguse valitsuse eelarverehkendused, mida tehakse rahandusministeeriumis, on saanud kriitikat: «valitsus ei oska arvutada» või «kasutab kurikuulsat Tambovi konstanti»[1] ja tulemuseks on «lõdva randmega rahapoliitika» (EPL 23.5).

Vahemärkusena, et mõeldud oli ilmselt siiski rahandus- ehk eelarvepoliitikat, kuna rahapoliitikat teeb meile Euroopa Keskpank ja pärast väikest tööõnnetust 2011 aastal (intresside tõstmine keset sügavat majanduskriisi) on ta seda kuni tänase päevani teinud nii lõdva randmega kui ei iial varem. Seda lõtva poliitikat on nõudnud vinduvad majandusolud euroalal tervikuna.

Ühtlasi on Euroopa Komisjon otsinud võimalusi suunata euroala valitsusi plaanitust veidi lõdvema eelarvepoliitika poole, sest kriisist taastumine on veel habras. Kuna Euroopa eelarvepoliitikud eelistavad konservatiivsust, ei jää ka keskpangal üle muud, kui hoida laenuraha hind madal ehk soodustada kulutamist. Seda kinnitati ka viimasel pressikonverentsil Tallinnas.

Nii või naa, süüdistusi valitsuse arvutusoskuse kohta peab uurima

Tuleb ausalt tunnistada, et just rahvamajanduse seisukohast kõige olulisemad arvutused on kõige keerulisemad. Üks praeguse vaidluse objekte on valitsussektori «struktuurne eelarvepositsioon»[2], mis on ministeeriumi kevadprognoosi arvutuste järgi järgmisel aastal -0,5% ja Euroopa Komisjoni järgi -0,7% SKPst. Erinevus oleks nagu oluline ja keegi peaks nagu eksima.

Arvutuste keerukus seisneb siin nende olemuslikus ebatäpsuses ehk erinevad meetodid annavad erinevaid tulemusti. Ja meetodeid on nendeks arvutusteks erinevaid, kuna inimtegevus ei allu universaalsetele seadusele. Äsja avaldatud OECD prognoosis on kõnealune näitaja rahandusministeeriumiga omaga sarnaselt 0,5%. Kokkulangevus on muidugi juhus, aga see näitab, et võib-olla ei olegi see tulemus tõest väga kaugel. Tõde pole selliste majandusarvutuste puhul aga määratav komakoha täpsusega ja nii -0,5 kui -0,7 jäävad mõlemad usaldusväärsuse piiridesse, kuna meie tulevik ei ole üheselt määratud.

Struktuurse eelarvepositsiooni arvutused põhinevad majandustsükli hindamisel – ehk kas meie majandusaktiivsus on juba üle või jääb veel alla meile võimetekohasele potentsiaalsele tasemele. Potentsiaalne tase on selline, mille juures on kõik ressursid optimaalselt rakendatud – töötus on madal ja hinnatõus mõõdukas. SKP lõhe näitab erinevust tegeliku ja potentsiaalse SKP vahel – lõhe on positiivne, kui majandustegevust on «liiga palju» ja negatiivne, kui seda on «liiga vähe». SKP lõhe on ilmselt kõige olulisem makromajanduslik kontseptsioon üldse, kuna sellest sõltub optimaalse raha- kui eelarvepoliitika kujundamine, mis peaks tagama stabiilse majanduskasvu. Paraku on seda äärmiselt keeruline hinnata – just nimelt kaudselt hinnata, sest mõõta seda ei ole võimalik.

Hinnangud Eesti SKP lõhele erinevad üksteisest suuresti. Kuna tulevik on enamasti veel ebaselgem kui minevik, siis võrdleme 2016 aasta kohta tehtud seniseid hinnanguid: Euroopa Komisjon: +0,1%; RM: -0,4% IMF -1,4%; OECD: -1,8%. Teisisõnu, Komisjoni meelest oli Eesti SKP mullu juba kergelt üle oma potentsiaali, OECD meelest aga pea 2 % alla selle. Komisjoni ja RMi tulemused on sarnased, kuna liikmesriigid peavad hinnangutes kasutama sarnast metoodikat. Samas on asjasse pühendatuile hästi teada, et ühte ainuõiget ja kõigile riikidele igal ajal sobivat metoodikat selle rehkenduse tegemiseks ei ole olemas. Igal juhul on selle lõhe hinnangu usalduspiirid väga laiad ning majanduspoliitiliste otsuste tegemiseks on matemaatilistele mudelitele lisaks vaja ka eksperthinnangut.

Kuna Eesti majanduskasv on viimasel kahel kvartalil kiirenenud, töötus langenud küllaltki madalale, palgakasv suhteliselt kiire ja ehitusturg kosunud, siis võib ehk tõesti arvata, et kriis on läbi – et meie majandus on taas oma potentsiaalsel tasemel ning nõudluse täiendav toetamine riigi poolt ei ole vajalik. Need argumendid on kõik tõsiseltvõetavad.

Samas on märke, mis viitavad siiski endiselt nõrgale sisemaisele nõudluskeskkonnale. Meie kaupade-teenuste bilanss on ülejäägis, elanike tarbimiskäitumine ettevaatlik, laenukasv mõõdukas ja viimaste aastate majanduskasv olnud enam kui tagasihoidlik. Need asjaolud viitavad võimalusele, et majanduses ei ole sugugi veel kõik ressursid optimaalselt rakendatud. Olukorras, kus riigi majandus on pärast sajandi kriisi viimaks jõudnud oma kümne aasta tagusele tasemele on SKP lõhe hindamine seotud tavalisest veelgi suurema määramatusega. Selles kontekstis on valitsuse eelarve mõningases lõdvendamises raske näha suurt traagikat.

Nagu näha, saab SKP lõhe ja sellel põhineva soovitava eelarvepoliitika osas jõuda erinevate tulemusteni ja ilmselt võib see lõhe, kui ta kinni püüaks, olla praegu nii positiivne kui ka negatiivne. Selle majandusanalüütilise dilemma lahendamisel tuleb praktilises elus appi demokraatlikult moodustatud valitsus, mis langetab lõpliku maailmavaatelise otsuse, kas eelarvepositsiooni mõistlikkuse piires lõdvendada või mitte. Selleks ei ole Tambovi konstanti vajagi. Ühtlasi on eelöeldu valguses raske tuvastada, kes oskab ja kes ei oska arvutada, kuna majandusarenguid võime ette näha üksnes tõenäosuslikult.

Lugu ei tarvitse väljendada ministeeriumi seisukohti.

[1] Tambovi konstant on tuntud kui viimane hädaabinõu arvutuste korrigeerimisel soovitud või etteantud tulemuse saamiseks.

[2] Struktuurne eelarvepositsioon on selline tulude–kulude bilanss, mis eksisteeriks valitsussektori praeguste tulude ja kulude juures, kuid olukorras, kus majandus on oma potentsiaalsel tasemel. Kui majandus ongi oma potentsiaalsel tasemel, siis on struktuurne ja nominaalne ehk raamatupidamislik eelarvepositsioon samad. Pikalt ette vaadates nii eeldatakse.

Tagasi üles