/nginx/o/2017/06/07/6756983t1h4d83.jpg)
Eile meie seast lahkunud menuki «Nullpunkt» autor Margus Karu kirjutas ülemöödunud aasta juulis ajakirjale 30+ arvamusloo «Kallis kuukümneaastane mina». Selle eani ta paraku ei jõudnud. Postimehe arvamustoimetus avaldab kirjutise alljärgnevalt täismahus.
Tervitused aastasse 2045!
Juba seda aastaarvu kirjutada on ääretult kummastav. Nii et ma ei kujuta ette, millise tehnoloogilise revolutsiooni oled pidanud läbi elama.
Loodan, et hoiad end siiski kõigi nende tehniliste vidinatega kursis, kuigi tean, et see võib sul üsna keeruline olla. Vahel näen isegi kurja vaeva, kui keegi mulle iPadi kätte annab – meie tötsakad näpud pole lihtsalt moodsa tehnika jaoks loodud.
Loodan, et tervis on korras, naerukurrud silmanurkadesse kinnistunud, juuksepahmakas endiselt peas ja et maailma lõpp pole endiselt tulnud.
Meil siin paar aastat tagasi jälle reklaamiti üht suuremat apokalüpsist nii intensiivselt, et isegi hakkasin mõtlema, et peaks äkki igaks juhuks patareisid, konserveeritud ube ja joodi varuma.
Aga tundus kuidagi väga tülikas ja kulukas hakata lihtsalt selle pärast raha raiskama, et maiadel polnud ruumi oma kalendrisse rohkem aastaid üles märkida. Isegi olid tublid – hea 5000 aastat mahutasid sellele ümmargusele kivitahvlile ära.
Huvitav, kui hästi mäletad mind. Minu soove, hirme ja unistusi. Minu välimust ja rõivaste suurust. Seda tunnet, mis on minu sees, kui astun kodutrepist üles, kui laon Aia tänava Rimis toidukorvi täis või kui sõidan rongiga vanemate juurde. Seda tunnet, mis on olla kolmekümneaastane.
Pool elu tagasi olid mul praegusele minale ääretult kõrged ootused. See oli ka ainus aeg, mil tundsin, et olen «elukogenud» ja «varaküps». Kartsin vananemist nagu Orkut Facebooki ning viimased viisteist aastat olen veetnud mööda Eestit ja maailma ringi rapsides.
Proovisin lugematul arvul erinevaid ameteid, elukohariike ja elusid, kuid alati oli tunne, et midagi jääb tegemata või kuskil on parem.
Ma ei julgenud ühtegi enda tulevikustsenaariumit lukku panna või millegagi või kellegagi end jäädavalt siduda sest, sest kartsin vastutust võtta. Kartsin läbikukkumist. Kartsin enda vabadust kaotada. Kartsin suurekssaamist.
Tahtsin olla just nimelt noor ja edukas ning kuna see sõnadepaar saab koos eksisteerida vaid väga lühikesel eluperioodil, valdas mind pidev saavutamistahe.
Tahtsin kõike kohe ja nüüd, sest kui lasta endal vahel puhata ja asjade üle järele mõelda, mitte kohe rutata ummisjalu maailma vallutama, siis võib juhtuda see hirmus asi, et ärkan ühel päeval kolmekümneaastasena üles ja mul äkki ei olegi seda uhke terrassiga vanalinna katusekorterit, rohelist Lexust ja suurlinna vaatega kontorit.
Arvasin, et kolmekümneseks saades peaks elu kuidagi paigas olema: karjäärivalikud lukus ja unistused teostatud. See aeg tundus nii kauge ja hoomamatu.
Kuid ühest hetkest hakkasid aastad vurinal mööduma ja nüüd siis olengi kolmekümneaastane. Vanalinnas elan küll – üsna kenas üürikorteris, olen vabakutseline, isegi täpselt teadmata, mis alal, ja autojuhilubade tegemisest olen lõplikult loobunud.
Aga see ei olnud üldse nii hirmus, kui arvasin – see kolmekümneseks saamine. Esmalt vist selle pärast, et õppisin lõpuks ometi iseennast piisavalt hästi tundma, et endaga läbi saada ja endast lugu pidada.
Kindlasti ei pea ma enam ennast elukogenuks, sest viimastel aastatel on elul olnud minu jaoks selliseid üllatusi varuks, mida ei osanud oodatagi ja isegi hilisküps oleks mu kohta palju öeldud.
Sirvisin enne sulle kirjutamist enda keskkooli aastaraamatut, kuhu olin küsimusele «Mis on armastus» vastuseks üsna kibestunult märkinud «Võime mitte märgata teise inimese vigu».
Oli aeg, kui tõesti arvasin, et igaüks peab vaid iseenda eest siin ilmas seisma ja kellelegi loota ei saa. Aga ühel hetkel oli mul piisavalt palju tõestust, et lõpuks ometi leppida teadmisega, et armastus siiski eksisteerib ja süda läks palju kergemaks.
Olen juba praeguseks tunda saanud selle erinevaid silmi vesiseks ajavaid, külmavärinaid tekitavaid, ennastunustavaid ja ennastohverdavaid variatsioone ja võin siiralt öelda, et kuigi kõik pole nii läinud, nagu esialgu lootsin, siis olen praegu väga õnnelik. Sest kõige olulisem on vist tõepoolest armastada ja saada vastu armastatud.
Ma tõesti ei oska isegi oletada, kus sa elad või mida teed tööna ja kui olen päris aus, siis ma ei soovigi teada. Ma ei karda kuuekümneseks saamist ja eelistan seda kõike ise avastada.
Loodan vaid, et sul on tervis korras ja vabandan väga, kui meie kehasse kohati hoolimatult suhtusin. Tead ju isegi: vahel on lihtsalt liiga kiire või liiga lõbus ja läheb meelest ära, et pean selle sama kehaga veel üksjagu aastaid siin maamuna peal hakkama saama.
Huvitav, kas sa ikka veel suitsetad? Või mis veel huvitavam – kas sa oled temaga endiselt koos? Oled, eks? Sa ju lubasid, et elu lõpuni.
Kui olen päris aus, siis mul on sulle üsna kõrged ootused, aga ma ei ole sinu peale pahane, kui sa pole teostanud kõiki mu hulljulgemaid unistusi viimase kolmekümne aasta jooksul.
Tean, et tegid kõik otsused nii hästi, kui vastavas olukorras oskasid, ja loodan, et sa ei heitnud meelt, kui kõik nii ludinal ei läinud, nagu oli esialgu plaanitud.
Usun, et oskad endiselt suurelt unistada ja ilusaid hetki väärtustada. Usun, et armastad ja sind armastatakse vastu. Ja noh, ega see elu pole ju veel läbi – kuulsin kuskilt, et kuuskümmend pidi uus nelikümmend olema ning kui tehnika ja meditsiin samasuguse kiirusega edasi areneb, siis võib-olla oled koos oma lähikondlastega juba ammu kuskile virtuaalmaailma üle kolinud ja elate seal igavest elu.
Tervita neid kindlasti minu poolt, kas siis virutaalselt või reaalselt, ja täna neid, et nad su elus olemas on!
Austuse, armastuse ja lugupidamisega
Sina ise.
14.07.2015
Tallinnas Pikal tänaval.