Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ilmar Raag: ükski infokampaania ei lepita ühiskonda, kui majandus ei tööta ja riik on nõrk

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ilmar Raag | FOTO: Liis Treimann

Mõnikord kommunikatsioon töötab ja mõnikord mitte. Sel on omad piirid. Kui NATO tuli välja strateegilise kommunikatsiooni mõistega, algas see just arusaamisest, et rääkimisest tihti ei piisa, vaid jutt peab moodustama tegudega terviku. Puutusin selle tõsiasjaga kokku 2015. aasta pagulaspaanika ajal, kui rahunemise tõi kaasa elu kulg, mitte kellegi ärarääkimine.

Samas meelitab nn tõejärgse ajastu ängistus rääkima inimesi, kes omistavad kommunikatsioonile suurema jõu, kui sotsiaalteadus seda iial tuvastada on suutnud. Ja siis vallandub kõverpeeglitüli iganenud kontseptsioonide üle – nagu Eestis, kus Ahto Lobjakas ja teised sidusid psühholoogilise kaitse riikliku propagandaga. Sama hästi võiks käsitleda Eesti tervishoidu Põhja-Eesti Regionaalhaigla keldris aadrilaskmisena. Isegi kui sellist asja pole kunagi olnud, piisaks justkui sellest, et keegi kunagi kuskil on seda ravimeetodiks pidanud.

Vaidluses selgub tõde?

Kõik saab alguse küsimusest, kuidas ühiskond infot tõlgendab. Praegusele Vene desinformatsioonile ja ISISe kihutuskõnele vastates toetub lääs kahele loogikale.

Esimene lähtub sõnumi- või sisendikesksest võistleva väitluse skeemist, mille järgi on võimalik piirata vastase propaganda mõju omaenese paremate argumentidega. See eeldab nii sõnavabadust kui ka aina rohkemat väitlemist. Niisuguse käsitluse jälgi võib leida juba Vana-Kreekas, kus kaks väitlejat ristasid argumendid, et tugevam võidaks. Kuigi sofistid leidsid, et puhta loogika abil võib tõestada ükskõik mida, ei rikkunud nad reeglit, et oluline on leida vastase argumendile oma retooriliselt tugev vastuargument.

Tõsi, juba Aristotelese «Retoorika» nõuab, et kõne peab mõjuma ka emotsionaalselt, mis tähendab, et kuulajal on täita tähtis roll, mis tähendab omakorda, et kõik ei sõltugi loogika tõhususest. Kuid see mõte ei ole keskne Aristotelese käsitluses, mis läks kõnekunsti ajalukku ikkagi argumentide struktureerimise monumendina.

Sarnaselt toetusid ka klassikalisest pärandist võrsunud uusaegsed propagandateooriad enamasti usule sõna jõusse, sest «alguses oli sõna». Iga kord, kui tuvastati ideoloogiline konflikt, käivitus binaarne skeem «nemad väidavad – meie väidame vastu» või «nemad väidavad – meie tõestame, et see on valeväide».

Samast tuulest kantuna usuvad nii Euroopa Liidu Ida Stratkom kui ka Eesti Propastopi meeskond, et vähim, mida saab Vene desinformatsiooni vastu teha, on avalik faktivigade parandus. Minagi ei kahtle, et see on vajalik kasvõi meie enda valgustusajastu ratsionalismi elushoidmiseks.

Samas tõestab ajalugu ikka ja jälle, et ka totalitaarseimate ühiskondade propaganda ei ole täiuslikult tõhus. Kaugel sellest. Kuidas muidu sai olla, et pärast 45 aastat täielikku kontrolli meedia ja meeleavalduste üle Nõukogude Eestis, tahtsid inimesed ühel päeval ikkagi nõukogude korra kõrvale heita? See sunnib eeldama, et ka tänapäevane kõige jälgim ajupesu mõjub vaid osaliselt. Miks nii?

Valgustusaja apologeedid väidavad, et totalitaarsete ühiskondade propaganda ei mõjunud, kuna see oli rajatud valele. Kummatigi tõestavad demokraatliku lääne valimisedki (vähemalt Trumpi või Brexiti näitel), et valijad ei pruugi hoolida isegi tõestest faktidest. Meie argumente kuulevad need, kes on niigi meiega, aga mitte need, kes on vastaspoolel.

Eestis näeme seda Eesti ja Vene inforuumi konfliktina ning tegelikult ka avatud ja suletud Eesti konfliktina, kus suurim hulk argumente on sihitud mõttekaaslaste nn kummi täis pumpamisele, isegi kui seda serveeritakse oponendiga väitlemise pähe. Kuidas siis aga üldse saame suhelda «teistsugusega»? Võib-olla tuleks alustada tõdemusest, et väitlusest ei piisa?

Väljundikeskne loogika

See viib meid väljundikeskse loogika juurde, mida kasutavad nii reklaamimehed kui ka jõustruktuuride infooperatsioonide eksperdid. See loogika rajaneb eeldusel, et sõnal ei ole tähtsust senikaua, kuni see ei vii soovitud muutuseni inimese käitumises. Vaimukal reklaamil ei ole ärimehe jaoks mingit väärtust, kui müük ei suurene. Äärmuspropaganda tegemine on mahavisatud vaev, kui radikaliseerunud inimene ei vajuta päästikule.

See tähendab, et tähelepanu nihkub sõnumilt kognitiivsetele protsessidele adressaadi peas. Iseloomulikult on ka infosõja akadeemiline traditsioon nihkunud kommunikatsiooni juurest käitumisteaduste juurde. Jõuame arusaamiseni, et näiteks terrorism on oma küünilisuses eelkõige üks kommunikatsiooni vorme.

Alustagem sellest, et näiteks üleskutse «Mine lase ennast õhku!» sisaldab verbaalselt vaid killukese kogu samal ajal toimunud kommunikatsioonist. Inimene, kes peab sellele lausele reageerima, analüüsib informatsiooni korraga mitmel tasandil – seda enamasti teadvustamata. Umbes nii, nagu tõmbame käe tulest eemale, ilma et mõtleksime, miks me seda teeme.

Esimene komponent väljundikeskse loogika müriaadi tulebki neurobioloogiast, kus osutatakse, et peale otsmikusagara, kus toimub abstraktne mõtlemine, reageerivad välismaailmale veel mitmed muud närvisüsteemi osad, mis toodavad näiteks emotsioone või instinktiivset motoorikat. Mingi osa meie ajust käsitleb välismaailmast saadud infot sarnaselt roomajatega, kellelt päritud mitmeid funktsioone oleme evolutsiooni käigus alles hoidnud.

Nagu väidab Joseph Rhawn raamatus «Alasti neuron», on inimestevaheline suhtlemine paljude olemasolevate ja väljasurnud liikide arengu tulem. Näiteks ootamatu heli peale võpatame või tardume nagu putukad, aga algsemate emotsioonide hulka loetud hirm võib käivitada põgenemise instinkti ühtemoodi nii maol kui ka inimesel.

Kiirete otsusteni viivad emotsioonid olid looduslikus valikus ellujäämiseks kindlasti olulised. Kas me aga inimestena suudame oma hinnangutest kõrvaldada roomajate või lihtsamate imetajate panuse oma närvisüsteemi? Üldiselt vist mitte. Antonio Damasio väidab koguni, et võime emotsioonitult küll asjade üle arutleda, aga otsuseid vastu võtta ei suuda. Siin ja seal on ju börsimaaklerid tunnistanud, et hoolimata tohututest arvujadadest langetavad nad otsuse ikka intuitsiooni põhjal.

Teame vist kõik omast käest, et mida kõrgemaks hindame ohtu või mida vastupandamatum on mõnu kutse, seda tõhusamalt nullivad emotsioonid igasuguse mõistliku arutluse. Pilti laiemaks tõmmates – mida suurem on kriis ühiskonnas, seda enam reageerivad ratsionaalsete mõtete asemel instinktiivsed emotsioonid, mis alustavad sõnumite sisu tõlgendamist allika ohtlikkuse määramisega. Kui sõdur sihib relvitut inimest relvaga ja karjub, ei alusta viimane tavaliselt väitlust. Ta pigem kuuletub.

Hirm kogukonna pärast

Aktsepteerime siis, et igasuguses kommunikatsioonis osaleb meie peas elav primitiivne loom, kelle hinnangud põhinevad valdavalt argumendivälistel kategooriatel.

Väga huvitavalt langeb see kokku lingvistikas näiteks Emile Benveniste’i lausungiteooriaga. Ta leidis, et mingi lause tähendus sünnib alati individuaalselt sel hetkel, kui inimene seda tõlgendab.

Kujutame ette hilisel õhtutunnil bussipeatuses suitsetavaid varateismelisi poisse. Üks neist on äsja kodus ema peale karjunud: «Sa ei saa mitte millestki aru! Ma vihkan sind!»

Seal, väljas aga astub nende juurde pensionil õpetaja, kes küsib: «Kas teie vanemad teavad, mida te praegu teete?»

Mis te arvate, kui palju toetuvad need bussipeatuse teismelised õpetaja sõnumi tõlgendamisel sellele, mida õpetaja sõna-sõnalt ütles? Veel enne, kui õpetaja on jõudnud suu lahtigi teha, usub primitiivne loom nooruki peas juba, et see tobe vanainimene on ühelt teiselt planeedilt ja nooruki terav elukogemus annab hoopis talle ülimusliku juurdepääsu tõe juurde. Nende omavahelise kommunikatsiooni määravaks teguriks saab erinevast elukogemusest tulenev erinev kogukondlik identiteet.

Või teine näide. 2012. aasta Mali kodusõja ajal jõudsid salafistliku džihaadi võitlejad Timbuktu linna. Tegemist oli juba keskajal kuulsa islami kultuuri keskusega, kus elasid peamiselt songai hõimu esindajad. Nüüd ütlesid džihadistid, et songai naised peavad tõelise islami nimel loobuma värvikirevatest riietest ja kandma ainult musta. Kummatigi teoloogilist vaidlust ei järgnenud. Songaide jaoks sai oluliseks hoopis see, et džihadistide ninamehed olid araablased ehk nende hõimu igipõlised vaenlased. Ükskõik, mida araablased ka ei räägi, on see automaatselt vale.

Täpselt samamoodi mõjus nõukogude propaganda Siberis käinud eestlasele. Nõukogude sõnumit edastasid inimesed, kes olid tegudega tõestanud oma vaenulikkust.

Neid näiteid psühholoogia ja lingvistika valdkonnast ühendab see, et väljaspool teadlikult edastatud sõnumit toimub igal juhul vastastikune kogukondliku kuuluvuse hindamine, mis on kommunikatsiooni tõlgendamisel olulisem kui ratsionaalne argumentatsioon. Iga kord kui kõnetame kedagi, sunnime teda tajuma oma identiteeti, mis tähendab suhestumist kogukonnaga. Nn kapist välja tulev homoseksuaal riskib sõprade kaotamisega, venelane, kes soostub vaidlustama mõnd Krimmi annekteerimise argumenti, riskib naabrite vihaga, eestlane, kes püüab mõista migrantide vaatenurka, riskib üksijäämisega.

Tuletame veel meelde 1969. aasta Dennis Hopperi filmi «Easy rider», mille finaalis lasevad maakatest farmerid maha neist mööda sõitvad California hipid. Sõnumipõhine kommunikatsioon jäi ära, sest ainuüksi jälestusest teise kogukonna vastu piisas tule avamiseks.

Kommunikatsioon eeldab ühist kogemust

Samas ei ole kogukonnad iial lõplikud või jäigad süsteemid, vaid muutuvad ajapikku. See annab lootust, sest arutleva kommunikatsiooni eelduseks on võime luua kasvõi ajutisi või ettekujutuslikke kogukondi. Kuidas?

Tuleb tekitada olukord ja kontekst, mida kogetakse sarnaselt. Seega tuleb kõigepealt luua kogemus ja alles seejärel see ühiselt mõtestada. Ainult üleskutsest ei piisa, sest miks peaks inimene riskima oma kogukonna hukkamõistuga ja hakkama ümber hindama teist kogukonda puudutavaid müüte, kui tal puudub päriseluline sundus. Miks peaks venelane Moskvas ümber hindama müüte Balti riikide kohta, kui ta nendega iial kokku ei puutu? Võib-olla ainult siis, kui ta tahab liituda opositsiooniga (ehk teise kogukonnaga), kes niigi üritab kahtluse alla panna kogu ametlikku ideoloogiat.

Kuid küsime veel provotseerivamalt: miks peaks venelane Sillamäel muutma oma arvamust Toompea kohta, kui ta usub, et Toompea võib tema igapäevaelu ainult raskemaks muuta?

Niipea kui inimesel tekib päriseluline sundus suhestuda informatsiooni, ei piisa talle enam kommunikatsioonist. Vaadake näiteks, mis juhtub tihti valimiste ajal. Mõne kandidaadi kampaania tekitab ootuste mulli, millele pärast valimisi järgneb pettumus. Mõni ehk mäletab veel Res Publica loosungit «Vali kord!». Kampaania käigus luuakse ühiste ootuste kogukond, aga kui reaalsus pärast valimisi ootusi ei toeta, illusioon kaob.

Vastupidine näide on 2015. aasta pagulaspaanika Eestis, kui pagulaste pooldajad ja vastased üksteist eriti veenda ei suutnud, küll aga toimus äärmuste radikaliseerumine. Sellises olukorras oli raske ükskõik millise väitega kummutada kuulujuttu, et valitsus toob öösiti Tallinna lennuväljale tuhandete viisi pagulasi. Nüüd, kaks aastat hiljem ei ole küll hoiakute äärmused kadunud, aga elu on setitanud ühise kogemuse, et salaja pagulasi tõepoolest sisse ei smugeldata.

Viimase näitena tegeliku elu kommunikatiivsest mõjust tuleb mainida Vladimir Putini suurepärast tegevust Eesti kaitsetahte tõstmisel. On isegi pakutud, et Venemaa presidendile tuleks anda mõni kõrgema järgu Eesti Kotkaristi orden.

Kuidas Putin selle saavutas? Seegi kord ei olnud asi propagandas, vaid kahes sündmuses, mis muutsid maailma. 2008. aasta augustis ei sõdinud Vene väed «kodumaa kaitsel» emakese Venemaa territooriumil, vaid ühe oma naabri – Gruusia pinnal. 2014. aastal korrati trikki Ukraina territooriumil. Ükski Putini kõne või ükskõik milline telekanali Rossija saade ei oleks suutnud kiiremini kasvatada Eesti Kaitseliidu liikmete arvu.

Venemaa vaatenurgast: propagandamasina ükski sõnum ei oleks saanud mõjuda «Krõm naš»-identiteedile turgutavamalt kui Krimmi tegelik haaramine.

Sotsiaalne pool määrab tõlgenduse

Lääne psühholoogilise kaitse peamine teema on praegu vägivaldsete noorte deradikaliseerimine. Kitsalt kommunikatsioonikeskselt võiks arvata, et need noored peavad valima kahe diskursuse, kahe propaganda vahel, aga see oleks ohtlik lihtsustus. Uuringud toetavad pigem arusaama, et salafistliku džihaadi sõnumit jäävad kuulama need, kel on probleeme argielu korraldamisega.

Terrori tee valinud vastavad paarile kindlale profiilile. Kõige tavalisem on madala haridusega töötu noor. Suurlinna slummis või muidu ääremaal tunnevad need noored ennast teise järgu inimestena olevat augus, kust ei olegi võimalik ausalt välja pääseda. Vaesuse ja vägivalla korrelatsioon on kurb klassika, mida näeme ka Eestis. Säärane sotsiaalne olukord tekitab rõhutute identiteedi, mis vastandub vihaselt millele iganes: küll pealinnale, küll poliitikutele, küll rikkamatele. Seega – kui äng juba on, on küsimus ainult oma tegevuse mõtestamise vormis. Ühtviisi hästi sobib nii religioon, natsionalism kui ka rahvusvahelise proletariaadi võitlus.

Radikaliseerumise uurijad nii Aafrikas kui ka läänes on välja toonud ka teise muret tekitava profiili: terrorismi teele on läinud haritud korraliku sissetulekuga inimesed. Eelmise profiiliga ühendab neid lootusetuse tunne. Nad tajuvad, et riik on nii korrumpeerunud või nii diskrimineeriv, et nende eneseteostusel on klaaslagi ees.

Selle profiili erim on nn romantiline terrorist: haritud ja majanduslikult kindlustatud noor radikaliseerub, sest tema ühiskonnal ei ole enam unistust, mille poole püüelda. Näited ajaloost on lord Byron, kes läks võitlema Kreeka vabaduse eest, ja kirjanik Hemingway, kes sõdis Hispaanias. Tänapäeval käituvad nende kombel Donetski separatistide poolel või Iraagis ISISe ridades sõdivad lääneeurooplased.

Kas sellises olukorras on võimalik uskuda, et suudame radikaliseerimisele alteid noori mingite argumentidega ära rääkida? Väites näiteks, et see, mida nad ebaõigluseks peavad, ei ole üldse ebaõiglus, või et see, mida nad pühaks peavad, pole hoopiski püha? «Vastase» levitatud desinformatsioon pole ju lõhkeaine, vaid kõigest sütik. Lõhkeaine on päriselu, kust inimesed ammutavad oma identiteedi.

Infooperatsiooni iga on lühike

Siin tahab kannatamatu lugeja ilmselt vaielda, et ajupesu on vägagi päris ja selle mõju ei tohi alahinnata. Õige. Vastus peitub president Lincolni kuulsas mõtteteras: «Kõiki inimesi saab hullutada mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, aga ei ole võimalik hullutada kõiki inimesi kogu aeg.» Teiste sõnadega tuleb vaadelda sõnumi mõju kestust ja sihtgrupi suurust.

Kinoäris on teada, et võimsa reklaamiga on võimalik tuua suur hulk inimesi kinno mõne nädala jooksul pärast esilinastust. Mida edasi, seda enam hakkavad inimesed filmi vaatamisväärsuse üle otsustama mitte enam reklaami, vaid filmi juba näinute muljete järgi. Kõik kultusfilmid on sellise staatuse saavutanud tänu vaatajate üksmeelsele hinnangule, mitte tänu esilinastuse aja reklaamile.

Reklaami mõju intensiivset perioodi võib hinnata umbes poole aasta peale. Sama nähtust märkame poliitikas. Väga aktiivne kommunikatsioon viis läänemaailma 2003. aastal sõtta Iraagi vastu, aga nüüdseks on toonase retoorika mõju kahanenud pea olematuks, sest massihävitusrelvi ei leitud ja USA sõjaakadeemiline kirjandus loeb sõja kuulutamist valdavalt veaks.

Seega võib infooperatsiooniga saavutada lühiajalise tulemuse, kuid jätkusuutliku stabiilsuse aluseks sellest ei piisa.

See tõdemus toob meid kahe mõtteni. Esiteks, igasugune katse vähendada desinformatsiooni mõju strateegilisel tasandil peab alati püüdma ühiskonda ka tegelikult muuta. Umbes nii, nagu pärisorjuse kaotamine 1861. aastal – USA kodusõja alguses – saatis väga olulise sõnumi mustanahalisele elanikkonnale. Muuta tuleb konteksti, siis muutub ka sõnum. See on eeltingimus, et me üldse saaksime rääkima hakata. Ükski infokampaania ei lepita ühiskonda, kui majandus ei tööta ja riik on nõrk.

Teine järeldus on aga pessimistlik – me ju tegelikult ei tea, kuidas leevendada nüüdisaegse lääne demokraatia võõrandumist. Praegu oleme õppinud vaid seda, et kriisi saabudes sulguvad inimesed oma kõige olulisema sotsiaalse grupi identiteeti ja käsitlevad kõiki sellest välja jääjaid vastastena. Samal ajal väheneb meie võime vastasega argumentide tasemel vaielda. Selle spiraali lõpus lahendab vaidlusi toores jõud, nii nagu ajaloos enamjaolt juhtunud on.

Tagasi üles