Jaak Jõerüüt: liiga paljud erakonnad ei saa aru, kes on nende valija

Jaak Jõerüüt Foto: Liis Treimann / Postimees

Sel aastal tuleb sügis teisiti – kui parafraseerida Henrik Visnapuu kuulsat armastusluuletust. Kuid sügisel pole ses kontekstis midagi pistmist armastusega, vaid karmi kaklusega uutes valimiskaevikutes, sest vanad on kohati kadunud, kuna vanad rindejooned ja sihtmärgid on haldusreformiga ümber joonistatud; ja üldse..., kirjutab Postimehe kolumnist Jaak Jõerüüt.

Sissejuhatuseks kübe semantikat. Fraas «kohalikud valimised» tundub mõtlemispausi järel sama kummaline kui näiteks liitsõna «peatükk». Viimaseid ei leia mitte mõrtsukate keldritest, vaid raamatutest. «Kohalik» aga poleks justkui pärisvalimine, vaid midagi alaväärtuslikumat. Või siis vastupidi – kui parlamendivalimised pole kohalikud, kas see tähendab, et riik polegi mingi «koht»?

Aga asja juurde.

Üks värske arvamusküsitlus teatas, et Keskerakonnal olevat pealinnas nüüd juba mitu protsenti vähem toetust. No ja siis?

Tallinnas läheb ikka omasoodu

Tallinnas pole praegu mingit vajadust arvamusuuringuid uskuda või mitte uskuda. Elu ennast ja tema märke tundes on päris kindel, et üks erakond võtab jälle ainuvõimu, puhtast inertsist. Ah et mis need elu märgid on? Nagu kalamehel – ma käisin poisikesena õnge ja spinningu ja tonkaga kala püüdmas küll ja küll. Ettesattuv jõe- või järvekallas ja tänane ilm, nende järgi oli lihtne otsustada, kas kala näkkab kindlasti, ei näkka kindlasti või on seis segane. Ei mingeid arvamusküsitlusi, ahvenad ja särjed nendele ei allu, kolm võimalust, ja kui enda vastu aus olid, siis said õhtul aru, et lihtsad märgid ei peta. Muidugi, püügiriistad peavad olema korras ja õiged, see on A ja O.

Tallinna puhul, kui kalameeste-võrdlust kasutada, on õngitsemiskoht kõikidele tüütuseni tuttav, kuid on kaks «aga». Ilmaennustust loevad erakonnad vanas Revalis täiesti erinevalt ja nii pole ime, et paljusid tabab päeva lõpuks jälle pettumus. Teiseks – püügiriistad on enamikul erakondadest Tallinna jaoks valed. Eluline näide Viljandimaalt, ise kogetud, kunagi ammu. Ühe jõe kalad kartsid poest ostetud bambusritva nagu tuld, ei tulnud vihmaussi nuusutamagi, aga kui lõikasid sealtsamast võsast pika pihlaka- või lepalati, siis muutus kõik, õngekork kadus vee alla nagu naksti.

Vale püügivahendi fenomeni sisse kuulub ka sööt, see tähendab, et peaaegu ükski erakond ei taju oma sihtgruppi, mitte üksnes Tallinnas. Erakondlased on harjunud vaatama rohkem üksteisele otsa, vähem aknast välja. Pikemaajaline viga on selles, et erakonnad (mõned rohkem, mõned vähem) ei taju neid muutusi oma oletatavas sihtgrupis, mida kutsutakse ajaga kaasas käimiseks.

Muutuv rahvuslus

Näiteks selline silmatorkav teema nagu rahvuslikkus on praegu kindla peale erinev sellest, mis ta oli veerand sajandit tagasi, aga ehkki poliitmaastiku paremal tiival rabelejaid on neli, teevad kõik lapsikuid vigu. Sõrmeotsatunnet pole, arvamusküsitlused käivad nii kompassi kui ka kargu eest.

Jah, rahvuslus on moes, aga moodne, mitte padukonservatiivne, mitte ka teoreetiline. Eesti tänane rahvuslus ei sarnane üksühele ühegi meie naabrerriigi rahvuslusega, rääkimata kaugematest maadest. Ühtlasi võiks olla selge, et kaheksakümnese, neljakümnese ja kahekümnese veendunud eestlase-rahvuslase huvide ringis on erinevusi. Ka vasakpoolsust või rohelust ei tajuta paremini. Vahel jääb mulje, et rahvuslase eeskujuks võetakse vabadusvõitleja Aadu Tuts seriaalist «ENSV» ja vasakpoolse eeskujuks  marmorisse valatud tööline Vera Muhhina tehtud ja Moskvas seisva monumendi «Tööline ja kolhoositar» otsast; ning rohelised peavad olema lihtsameelsed kõige-vastalised.

Ma küsin nüüd retooriliselt: kas ükski erakond tajub, kuidas saada häält kätte kolme-neljakümneselt, edukalt, reisida armastavalt, euroliitu pooldavalt, kõrgharidusega IT-spetsialistilt, kes on majandusliberaal, kuid ka ökoloogiafanaatik, tubli perekonnainimene, abielus, kolme-nelja lapse vanem ja ühtlasi tõsine rahvuslane selle soliidseimas mõttes?   

Ma pole kunagi varem kuulnud oma tutvusringkonnas nii paljusid inimesi nii nõutult ütlevat, et enam ei tea, keda valida. Lihtne oleks põrutada, et laisk valija on kaotanud orientatsiooni, oma viga! Tegelikkus on minu arust vastupidine – liiga mitmed erakonnad ei  taju oma potentsiaalseid valijaid. See, et üldse palju valimas käiakse (ehkki ohates), tuleb kirjutada introvertsete eestlaste sügaval peituva Eesti-armastuse arvele. Ma ei jaga praegu oma antipaatiaid ja sümpaatiaid, vaid muljeid, kui ütlen, et erakonnad on vaimselt mugavad ja laisad.

Eks küsitlused võivad ka harivad olla...

Arvamusküsitlused kuuluvad praeguse tsivilisatsiooni tegevuste loetelusse sama standardselt nagu rokk-kontserdid ja turismireisid. Küllap on nendel küsitlustel vahetevahel isegi hariv roll. No ja humaanne on ju vähemalt seegi, et nad annavad paljudele inimestele tööd. Nagu mu toonist aimata, ei ole ma arvamusküsitluste usku, täpsemini öeldes: suhtun nendesse alati reservatsioonidega. Sel on kaks lihtsat põhjust. Esiteks kõik need näited ajaloost, kus küsitlus ja lõpptulemus on olnud konfliktis; lähemast minevikust Brexit, USA presidendivalimised ja Prantsusmaa presidendivalimiste senine käik.

Teiseks – oma reaalkallakuga hariduse tõttu tean ma küsitlustest kui sellistest omajagu rohkem kui keskmine lugeja või keskmine erakondlane, st tean ühtlasi, kui kergesti võib metoodikasse lipsanud vigade tõttu tekkida tulemusnihe, või mis juhtub siis, kui kasutatakse üldse sobimatut metoodikat, ehkki piinliku täpsusega. Rääkimata juba sellest, et ma võtan harjumuslikult, automaatselt arvesse küsitluste veamarginaali, aga olen päris kindel, et publiku enamik ei mõtle kunagi sellele, mida reaalsuses tähendab pluss-miinus kolm protsenti, ei mõtle, kuidas selle abil on võimalik (kuigi mitte alati vajalik) lugeda värskeid gallupeid ja mida sellest saab järeldada.

Psühholoogilises plaanis on arvamusküsitlused küll üks rahvuslik/riiklik tunnetuselement, aga teisalt ka rahvuslik/riiklik (või isegi riikideülene) manipuleerimisvahend. Kel nüüd siinkohal ehmatusest klomp kurku tõusis, neid lohutan: võimsamat avalikku, seaduslikku ja heakskiidetud manipuleerimisetendust demokraatlikes riikides kui valimisvõitlus kõigi valimiste eel pole niikuinii olemas.

Mida ütleb maailmavaade...

Üks oluline nüanss liitub poliitilise näpuotsatunde nõrkuse teemale – maailmavaade. Paradoksaalsel moel. Jah, on imeilus, kui su maailmavaade ütleb sulle kindlalt: ära tapa, ära valeta, ära varasta! Või ütleb sulle mehiselt: kapten lahkub laevast viimasena. Ent nagu ühes oma «Ööülikooli» loengus pikemalt rääkisin, on praegusel pealiskaudsuse ajastul inimestel kirg kõike lihtsustada, ja kõrgetele toolidele satuvad isikud, kelle «niinimetatud» maailmavaade, enamasti loosunglik või krüptiline, trumpab nende harituse üle.

Tulemused võivad olla dramaatilised, sest kõigi saabuvate eluliste küsimuste ette, sealhulgas valijatest arusaamise ette, on tõstetud kaitsev kilp, millele on suurte tähtedega kirjutatud «Maailmavaade». Kui see võlusõna domineerib, siis läheb maailm meelest ära ja järele jääb ainult vaade. Sageli tühjusse. Teisiti öeldes: need on juhtumid, kus vilets haridus ja kitsas silmaring takistavad poliitikuid sõnastamast oma vaateid lühidalt, selgelt ja konkreetselt, ehkki just seda oleks vaja.

Valijate mittetajumise kogupilti kuulub ka Eesti demograafilise olukorra krooniline unustamine. Ma ei mõtle praegu rahvustest, ma mõtlen vanusegruppidest.

Valimisennustusi on vara teha. Iseasi on pealinna inerts, mis viib tõenäoliselt tavalise tulemuseni. Kogu Eesti puhul tuleb öelda esiteks lihtsalt: Eesti kaart on teiseks joonistatud ja tükk ajalugu on kadunud. Kuidas inimesed uue olukorraga harjuvad, seda näitab aeg.

Kas päeva lõpuks, nagu poliitikud tüütuseni kordavad, muutuvad kõik õnnelikuks või lasevad paljud jalga, kes kodust, kes uuest suurvallast, kes riigist? Seda me veel ei tea. Aga ümberjoonistatud kaardi juures valimisennustustele mõeldes on kindel, et üks pluss üks ei ole seekord kaks, vaid midagi hoopis muud. Teiseks ei tea, kuidas mõjub nüüd nn kahe tooli seadus. Kolmandaks ei tea me ka seda, kas või kuidas mõjuvad (nähtamatult, varjatult, alateadlikult?) meiegi valijate meelelaadile need nimetatud pöördelised valikunähtused, nagu USA president, Brexit ja Prantsusmaa presidendivalimised. Kas mobiliseerivalt ja kainestavalt või...