Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Erki Loigom: Lõuna-Aafrika Vabariik – paik, kus inimeste eraldamiseks pole müüre vajagi

14
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Erki Loigom

Lõuna-Aafrika Vabariik (edaspidi: LAV) on igas mõttes kirju maa. Esimene, mis selle Aafrika mandri lõunatipus asuva suure ja olulise riigiga meelde tuleb, puudutab ajaloolisi rassidevahelisi suhtlusprobleeme ja kindlasti Nelson Mandelat. Kus on LAV täna ja kuhu ta suundub, küsib seda riiki külastanud Erki Loigom.

Sarnaselt suure osaga Aafrikast, on ka LAVi mured ja rõõmud saanud alguse eurooplastest kolonialistide tegevusest viljakas ja maavaraderikkas piirkonnas. LAVi maapõues leidub kogu Mendelejevi tabel ning kartul annab kolm saaki aastas. Piirkond on viimase kolmesaja aasta jooksul käinud brittide ja hollandlaste käest kätte, andes kohalikele võimu teostada vaid kümmekonnaks aastaks 19. sajandi algupoolel.

Nelson Mandela / Erki Loigom

Kulla- ja teemandileidudega on aga võim kinnistunud koloniaalmaade kätte ja nende tegevus on määranud kümnete miljonite kohalike elu. 1948. aastal valgete poolt algatatud segregatsioonipoliitika ehk apartheid on saanud maailmas rassilise rõhumise sünonüümiks ja selle häbiväärse eksperimendi kulg LAVis on laialdaselt tuntud. Seetõttu apartheidi ja sellevastase liikumise ajalool pikemalt ei peatuks. Rasside range lahushoidmine, mis 1991. aastal ametlikult lõppes, tõi kaasa paari aasta jooksul küll igapäevased vägivallapuhangud osapoolte vahel, kuid peale esimesi vabu valimisi 1994. aastal saabus rahu.

Ettevõtja Bheki Nkwanyana meenutas erakordse detailsusega vägivallalainet, mis kestis vahemikus 1992 – 1993. See ei erinenud  millegi poolest  julmustest, mis Aafrika mandril kahjuks episooditi tänaseni kusagil lahvatavad. «Meie koolivormi  juurde kuulus lips. Kui relvastatud tüübid meie klassi tungisid, sidusid osa meie klassi poisse lipsud pähe. Sellega eristati vaenlased omadest ja sissetungijatel oli selgem, keda tulistada ja keda mitte.» Poole sajandi pikkuse perioodi järelmid LAVi ühiskonnas ei ole kuhugi kadunud. Lisaks sellele on tekkinud n-ö positiivne diskrimineerimine, kus kannatajaks pooleks on hoopis valged. Faktiteadmiseks olgu mainitud, et suures piiris on LAVi elanikest vaid kümnendik valged, ülejäänu moodustavad mustad ja nn värvilised ning üksikud säilinud põlisrahvad.

Tänaseni kestev segregatsioon

Majandusliku mõjukuse ja edukuse vaatenurgast on aga jaotus teistpidine, mis on andnud mustadele poliitikutele põhjust luua poliitika, mis majandusliku võimu demograafilisele jaotusele sarnaseks muudaks. See ei ole läinud aga ülearu muretult.

Tänavatoit LAVis. / Erki Loigom

Mustade ja valgete üsna range eraldamine on säilinud tänaseni ja kõlab tolerantsusele kutsuvas Euroopas üsna räigelt, suisa keskaegselt. Paberil üle veerandsajandi aasta kestnud õiglus jõuab reaalsesse ellu väga aeglaselt. Kui näiteks Iisrael eraldab araablasi kõrge müüriga, siis LAVis ei ole selleks müüre vajagi. Mustad aafriklased, valged ja näiteks maailma suurim grupp hindusid väljaspool Indiat, elavad eraldi kommuunides, füüsiliseks eraldusjooneks võib olla näiteks vaid elamurajoone läbiv maantee. Hindude kohta tuleb mainida, et neid elab LAVis poolteist miljonit (ca 2,5 protsenti elanikkonnast) ja enamasti on nad ajaloolistel põhjustel kolinud või kolitud elama KwaZulu-Natali provintsi, millise tuntuim linn on Aafrika uus majandusime, Durban.

LAVi koolilapsed. / Erki Loigom

Igapäevaelus elavadki kogukonnad nii demograafia mõttes, aga ka majanduslikult ja kultuuriliselt täiesti erinevat elu. Nii peaaegu puuduvad ettevõtted, kus  erinevad rassid koos töötaks, erinevad on koolid ja ka meediaruum. Hindud on loonud endale ülikoolide võrgustiku, kus väljastatud kraadid on aktsepteeritud vaid hindude ettevõtetes jne. Kõrgeim võim riigis kuulub peale 1994. aasta valimisi mustadele ja see on loonud olukorra, kus seadusi loovad mustad, aga täitma peavad neid ka peamist majandusedu tootvad valged.

LAV ei läinud õnneks Zimbabwe teed

Sellisest seadusloomest tingitud probleeme proovisid apartheidi lõpetanud poliitikud (valgenahaline Frederik De Clerk ja mustad Nelson Mandela ning Desmond Tutu) kindlasti vältida. Riik ei läinud mustade võimule tulekul kättemaksuteed, mida praktiseeris piirkonnas näiteks Zimbabwe. Zimbabwe peaaegu igavene liider Robert Mugabe on tänaseks ajanud riigist välja valged farmerid ja ettevõtjad, neid kohati lausa füüsiliselt omakohtu vormis likvideerides. Zimbabwe on nüüd pankrotis riik, kus maksab vaid naturaalmajandus või USA dollar ning võimud ja reaalne elu toimetavad lahus.

Hiljuti keelati meedias ja avalikus ruumis näiteks kritiseerida 93-aastase Mugabe tervist. LAV otsustas kasutada lepitavat poliitikat, kus maaomandi kuuluvusi ei muudetud, segregatsioonipoliitikat vägivaldselt ajanud valgeid ei karistatud ning mustadele tagati seadustes kõik sarnased õigused valgetega. Kõik eelpoolnimetud LAVi poliitikud on seetõttu tunnustatud ka Nobeli rahupreemiaga.

Aafrika pole see, mis pildil

Majanduslikus vaates on LAVi areng olnud omamoodi edulugu.  Elatustase on 60 protsenti maailma keskmisest, mis on Aafrikas kindlasti väga tugev tulemus ja see on märgatav ka olmes ja igapäevaelus. Kui teadmised Aafrikast piirduvad poolalasti inimestest või ringiluusivatest kaelkirjakutest nähtud piltidega, võib LAV kindlasti mõningast pettumust valmistada. LAV on väga eriilmeline ka külastajale.

Kaelkirjakud on Lõuna-Aafrika Vabariigis siiski olemas. / Erki Loigom

Võimalik on veeta pikki perioode aru saamata üldse viibimisest Aafrikas. Apartheid on riigi territooriumi ka geograafiliselt jaganud mustaks ja valgeks. Valgete linnaosad, moodsad villadega täidetud kinnisvaraarendused, klaasist kesklinnad on kõrvuti pilbastest ja kaigastest ehitatud slummidega. Neid kahte tavaliselt küll päris kõrvuti ei näe, aga lähiajaloos juhtunu tõttu elavad kommuunid täiesti eraldi ja müürid ei kipugi sulama. Omalaadsel moel on tegemist eduka poliitikaga, kus erinevaid rasse ja rahvaid ei proovitagi sulatada ja integreeruma panna, vaid tegeletakse nende omavahelise rahumeelse lahutatuna hoidmisega.

Lõuna-Aafrika vabariik. / Erki Loigom

Kuigi kuritegevus on LAVis väga kõrge, siis ei ole sellel siiani olnud rassilise hõõrumise iseloomu. Kuid olukord on kahjuks muutumas. Bheki Nkwanyana sõnul on ühiskonda tagasi tulnud vihakuriteod ja klassikaline mustade ja valgete vastasseis on kogumas kahetsusväärsel kiirusel tuure.

Valged on endiselt härrasrahvas ja mustad teenijad

Igapäevapoliitikas ja arengutes kirglikult sõna võtnud, rahvuselt suulu  Bheki ennustas vägivalla taaspuhkemist valgete ja mustade vahel lähima 5 – 10 aasta pärast. Peamisteks põhjusteks pidas mees valgete majandusmudeli edasist kapseldumist ja musta massi vaesumist ning sellest süvenevat ebavõrdsust. Valged ettevõtjad on selgelt hakanud LAVist pigem lahkuma kui sinna investeerima ning olemasolevaid rahapaigutusi riiki kaitstakse kiivalt. Samuti on kasvanud pahameel rikastunud mustade vastu, kes ideeliselt paigutavad ennast kiiresti valgete ja edukate kasti. «Kui varem varastati meil vaid valgete autosid, siis nüüd lähevad ka mustade omad,» lisab Bheki Nkwanyana.

Igapäevases elus on aga selgelt märgatav, et valged on endiselt härrasrahvas  ja mustad nende teenijad.  Seda võib vaadelda ka tööhõive  tagamise vaatenurgast mustadele, kuid 21. sajandil on siiski kummaline, et valgel perel elab must pere keldris ja on hõivatud valgetele teenuste pakkumisega. Valgete kummardamine käib endiselt LAVis mustanahaliste elu juurde. Kuigi nende tervituskombed ongi natuke enamate rituaalidega kui vaid käesurumine, on alandlikkus siiski tajutav.

Mälestusmärk Nelson Mandelale. / Erki Loigom

Samuti on väga ebameeldiv jälgida valgete inimeste käitumist mustadega, mis meenutab lihtlabast matslust.  Iga mustale öeldud siiras «thank you» tagab nende tõsiselt üllatunud heatahtliku näo ja meeldiva tagasiside. Naeratades Aafrikale, naeratab ta sulle kümnekordselt vastu.

Karm HIV olukord

Ebameeldivalt erakordne on kõik, mis seondub HIV levikuga. Vaid natuke faktoloogiat. 20 protsenti LAVi elanikest on HIV-positiivsed. Külastatud KwaZulu-Natali provintsis on see number lausa 40 protsenti. Aidsi on surnud 3 miljonit inimest, oluline osa neist on olnud lapsed. Külade viisi on puudu 15–45-aastasi mehi.

Sajanditepikkuste konfliktide ja haiguste tõttu tekkinud meestepõuas on näiteks suuludest meestel (üks suurim põlisrahvus regioonis) lubatud ametlikult pidada mitut naist. Riigi presidendil Jacob Zumal on teadaolevalt neli abikaasat. Kui kellelgi on huvi teha LAVis seksturismi ringreis, siis teadmiseks, et kuni 98 protsenti sekstöötajatest kannab surmavat viirust. Haiguse niivõrd julm levik on seotud nii harimatuse, kaitsevahendite kättesaadavuse, aga peamiselt spiritualistlikusse minevikku takerdunud uskumustega.

Loodususundid on kogu Aafrikas endiselt au sees. Riigi president Jacob Zuma, kes mõisteti küll õigeks teda tabanud vägistamissüüdistuses, on episoodi kirjeldanud järgnevalt: «Jah, ma ei kasutanud selle naisega vahekorras olles kondoomi, aga ma pesin end pärast korralikult seebiga». Samuti on president pidanud teatud juhtudel õigustatuks alaealiste vägistamist. Veel mõned aastad tagasi on riiklik tervishoiusüsteem soovitanud surmava viiruse ennetuseks tarbida peeti ja küüslauku.

HIVi-ravimite kättesaadavus on endiselt väga halb. HIV on toonud ka märkimisväärse perevägivalla ja ahistamiste kasvu. Mehe surma korral viskab mehe perekond leseks jäänud naise üldiselt majast ja perest välja, võttes emalt ära ka lapsed.

Slummimeeleoluga tasub tutvuda

Küll aga on LAVis olemas Aafrikale omased agulid ja slummid ning soovitan neis valitsevate meeleoludega tutvuma minna. Sealne arhitektuur on inimaju geniaalsuse musternäide ning füüsikaseaduste eiramine pigem norm kui erand. Slumme on LAVis palju, nende elanike koguarv ei ole kokkuloetav, kuid õige vastus jääb viie ja kaheksa miljoni vahele. Slummide tekkes on süüdi peamiselt majanduslik ebavõrdsus, kuid paljud suured ajutised elamurajoonid kerkivad ka tööotsimisega kaasneva rände tõttu.

Kaplinna slumm Khayelitsha. /Reuters

Mõne uue tehase loomisel kerkib selle lähikonda kiiresti lobudike rajoon, millele kesk- või kohalik võim kuidagi kätt ette ei pane. Vastupidine käitumine võiks ohustada tööhõivet.  Slummides ei ela seega vaid töötud kriminaalid, vaid lihtsalt vaesemal elujärjel perekonnad, kes esialgu paremaid elamistingimusi endale lubada ei saa. Seetõttu on neis kummalistes asustustes käimine üsna turvaline ka valgele inimesele, soovitavalt muidugi koos kohalikke olusid tundva saatjaga.

Kindlasti ei tasu minna pimedal ajal, joobeseisundis või kallid kaamerad ja kaelakotid lahtiselt rippumas. Aga võtta koos kohalikuga üks suupiste või rüübata üks õlu tagab kindlasti peagi ümber karja uudishimulikke lapsi, kes soovivad valget inimest vaid vaadata ja vaatepildi üle imestada.

Olemas on ka getoturism, mis on segu eksootikast, adrenaliinist, aga peamiselt siiski heategevusest ja aitamissoovist. Valgete vedamisel toimetavad turismifirmad loomulikult käike neisse asustusesse ei paku, kuid leidub piisavalt mustade ettevõtteid, kes suudavad arusaamise slummidest muuta pigem positiivseks kogemuseks. Slummides on tekkinud riik riigis mudel, kus paralleelselt riiklike lahendustega on käivitunud ka kohalikud eluks vajalikud teenused – poed, meditsiinipunktid (peamiselt küll ravitakse hea sõna ja usuga), isegi algkoolid. Agulite lähistel asuvad supermarketid näevad seespoolt välja oluliselt teise kaubavalikuga kui sama kaubamärgi poed valgete rajoonides. Väga populaarsed on kahjuks alkoholi liigtarbimine ja narkootikumid, millest midagi head muidugi ei sünni. Prügikäitlus on jäetud emakese Maa lahendada.

Ideaalne reisisiht, mis pakub midagi kõigile

Turismisihtkohana on LAV peaaegu ideaalne. Ainus tõsine ebameeldivus on ligi pool ööpäeva kestev lend. LAVis on kõikidele midagi – poliitika ja ajaloohuvilistele, toidukultuuri nautlejatele, rannaspuhkajatele – see kõik on käe-jala juures. LAVis saab matkata sadadel hästi tähistatud loodusradadel, vaadata Aafrikale omaseid loomi safarituuridel või tutvuda paljude kohalike rahvaste kommetega. LAVis on erinevate hõimude ja rahvaste omavahelised suhted head. Eriti nooremate inimeste hulgas, kellel apartheidi ajast on isiklikke mälestusi vähe. Seetõttu on ka turistil nende elualadel käimine igati turvaline.

Lõuna-Aafrika vabariigi maastik. / Erki Loigom

Rahvad on erinevate naaberriikide vahel laiali paisatud ning näiteks sama keelt rääkivad šonad elavad LAVis, Zimbambwes ja Mosambiigis. Lisaks šonadele elavad LAVis veel 15 erineva hõimu rahvad, afrikanderid (buuride ehk hollandlaste järeltulijad), inglased, hindud jne. LAVis on kasutusel 11 ametlikku keelt. Keeled on suhteliselt sarnased ja enamik inimesi kasutab inglise-afrikaani-suulu keele segu. Põlisrahvaste kombed on eurooplasele äärmiselt põnevad jälgida. Kaasaegse fassaadi taga on tegelikult endiselt Aafrika, kus täies elujõus on arhailised kombed abikaasa leidmiseks lehmi kinkida, näonahka armidega kaunistada, sõrmeotsi maha raiuda jne. Piirialadel Namiibiaga elavad bušmanite hõimud, kes kütivad loomi endiselt odadega.

Esivanemate vaimudega suhtlevad ka linnastunud ja tänapäeva elus edukad aafriklased. Väga levinud on, et valged peatuvad pikemalt LAVis kas puhkamise või kaugtöö tegemise eesmärgil. Võimalik on veeta pikki perioode täiesti turvalistel valgete aladel, kus on loodud infrastruktuur tavapärase lääneliku elu veetmiseks eriti meeldivas kliimas. Ainsana tuletavad reaalset elu meelde selliseid elurajoone piiravad ja tõepoolest elektrifitseeritud tarad. Ja need ei ole rajatud ahvide vastu. Kuid mingit sidet LAVi tõelisusega kuurortpiirkondades tunda ei ole. Enamasti sellistes kogumites viibivatele kliimapõgenikele see vist eriti korda ei lähe ka.

LAV on kõikide võimaluste maa. Kuid peale 1991. aastal alanud protsesse ja näilist vabanemist, on majanduslik ebavõrdsus suurem kui kunagi varem. Elatustase ei kasva enam oodatud tempos. Rahvastik «ründab» rikkamaid keskusi, tekitades neis ulatuslikke sotsiaalmajanduslikke probleeme.  LAV on toimiv demokraatia, kuigi Jacob Zuma ambitsioonid igaveseks liidriks jääda on üha ilmsemad. Õnneks on kodanikud endiselt huvitatud aktiivselt kaasa rääkima riigi tuleviku teemadel, osaletakse valimistel ja see annab lootust, et vikerkaarerahvas suudab värvid endiselt koos hoida ilma suuremate tülideta. Loodetavasti eksib ka Bheki Nkwanyana  oma ennustustes.

Tagasi üles