Neeme Korv: mis oleks Eestile hea?

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kõrgeima võimu kandja meie riigis on rahvas, ütleb põhiseadus. Esindusdemokraatia pidupäeval paneb kõrgeim võim tänavu paika kohalikud volikogud ehk need, kes meie elukorraldust vahetult mõjutama hakkavad.

Eesti eri paigus võib valimiste keskne küsimus kohalikke olusid arvestades olla erinev, mõnikord päris spetsiifiline. Kuid läbiv küsimus võiks siiski kõlada üpris lihtsalt: mis oleks Eestile hea? Selles kontekstis jaotub küsimus laias laastus kaheks: kas Tallinnas säilib Keskerakonna hegemoonia ning milliseks kujuneb (parlamendi)erakondade mõju mujal Eestis. Mu meelest oleks Eestile hea, kui pealinnas tekiks üle pika aja taas koalitsioon ning teistes piirkondades õnnestuks altpoolt ülespoole tuleval initsiatiivil tasakaalustada erakondade peakontorite võimu.

Seda, et Keskerakonna esimehe Jüri Ratase sõnastatud eesmärk on ainuvõimu jätkumine pealinnas, ei saa talle ette heita. Isegi kui riigimees Ratas näeb teoorias pikaajalise valitsemisega seotud probleeme – mandumist ja halvemal juhul korruptsiooni –, ei saa ta praktikas minna püüdma kehvemat tulemust kui eelmisel korral. Väljakutse saavad esitada üksnes poliitilised oponendid ja seda on Tallinna tingimustes tehtud äraütlemata kehvasti.

Edgar Savisaare ehitatud munitsipaal-Potjomkinid (linnapoest üleriigilise meediani) püsivad rõõmsalt püsti, keskendumata teele saadetud kriitikanooled lendavad aga märklaua asemel võssa. Linnapea kt Taavi Aas võis mõnusasti vuntsi muiata, kui kurjustati, et linnalehtede Pealinn ja Stolitsa kaubamärgid kuuluvad Keskerakonnale: oi-oi, küll me küsime nad linna alla, tore, et need lehed teile nii tähtsad on! Tuleb ka tähele panna, kuidas Keskerakond keerab poliitilised rünnakud retoorikas rahvuse pinnale, hoides ülal sobivaid teemasid (nt venekeelne haridus). Sellega kindlustatakse oma üliolulist tagalat.

Väiksemates omavalitsustes, mida jääb haldusreformiga vähemaks, tõstavad nn kahe tooli seaduse tuules uuesti pead erakondade peakontorid. Jah, ühest küljest võimaldab see ühiskonnas erakondade kaudu tõhusamat avalikku kontrolli, kuid kohaliku rahva hääl võib valimisliitude kustudes siiski jääda liiga vaikseks. Valimisliitude häda on selles, et neil pole enamasti tugevat organisatsiooni ning tublidki inimesed väsivad. Tartus teevad Isamaaline Kodanik ja Vabakund ühisnimekirja, kuid kaks pluss kaks ei pruugi olla neli, vaid parimal juhul kolm koma viis.

Eestile oleks hea, ja vastaks ka põhiseaduse vaimule, kui kohti ei täidetaks valimistega partei nimekirja alusel, vaid võimule pääseksid need, kes ise kohapeal elades kohalikku elu edendada tahavad. Kui rahva hääl kõrgeima võimu kandjana hääbub, teevad end püünel kuuldavaks hoopis teistsugused jõud. Need, kelle olemuse avab hästi kirjanik J.K Rowling oma «Harry Potteri» sarjas: «Pole olemas head ega kurja, on ainult võim ja need, kes on liiga nõrgad, et seda püüelda.»