/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2017/02/04/6310585t1h8e95.jpg)
«Cantervilla mängumaal uppunud lapse ema räägib esimest korda oma loo» – selline pealkiri vaatas mulle sel kolmapäeval vastu Delfi uudisteportaalist. Ma ei tea, kas väljend «esimest korda» pidi mind veenma seda lugu ostma, kuid ma tean, et see on mage viis üht artiklit müüa.
Paraku pole see Eesti ajakirjanduses harv nähtus. Üha sagedamini tuleb mul seepärast piinlikkust tunda. Hakkame jõudma punkti, kus enda eest ei räägi enam lugude sisu, vaid teema olulisuse peavad määrama sõnad «esimest korda» või «eksklusiivselt».
Kui ekraanil – ja pahatihti just selles meediumis seda väljendit kõige enam ekspluateeritakse – kõlab ikka «esimest korda», siis taandub kõik muu hetkega teisejärguliseks. Kui saatejuht teatab, et ärimees Meelis Lao räägib oma loo esimest korda «oma kodu seinte vahel» nende saatele, siis asjaolu, et sama persoon on neid lugusid rääkinud meedias juba kümneid kordi, kaotabki tähtsuse. Saatejuhi väite tõeseks muutval väheolulisel nüansil «oma kodus» ei ole siin enam rolli, sest eksklusiivintervjuu ekraanil juba kerib…
Niisuguseid sisuturunduslikke näiteid on ajakirjanduses palju. Need kvalifitseeruvad üldiselt sooja õhu ajamise väärtusega infoks, kuid need kipuvad tooni andma. Kui sellise käsitlusviisi jõulise maaletoojana tuntud telesaate «Pealtnägija» innukas telereporter teatab Brüsseli terrorirünnakute järel eestlasi Amsterdamist koju tooma saadetud lennukist reportaaži tehes, et ainsa Eesti väljaandena «murdsime meie» siia lennule, siis saavadki mul küsimused otsa.
Kui noor reporter seisab Koplis tavalise korrusmaja ees ja jätab seal asuvast pärandusena Vene riigi omaks saanud kahetoalisest korterist oma tekstiga mulje kui julgeolekuriskist, millele just nemad esimesena siin maamunal tähelepanu pöörasid, siis on see juba rahva hullutamine.
Sellise käsitluse resultaat võib olla see, et kui saatetiim saabki lõpuks kätte mõne avaliku huvi seisukohalt tõesti olulise materjali, võivad tegijate tööd saates ülistavad epiteedid pöörata teema tegijate endi vastu. Nii juhtus hiljutise president Ilvese krediitkaardikulutuste looga. Suure kisaga lubatud «paljastus» jäigi meedias olemata, kuid ajakirjanike teemakäsitluse kritiseerimine varjutas kahjuks selle loo olulisima uudise, et president läkski maksumaksja arvelt prassimisega iga aastaga aina rohkem hoogu ja talle usaldatud krediitkaardiarved kasvasid mitu korda.
Milleks ajakirjandusele selline kirbutsirkus? Kui vaid selleks, et teistest parem välja paista, siis on see odav viis ennast kiita. Kuhu on kadunud ajakirjandusliku sisu väärtus? Uskuge, isegi väikeses Eestis ilmub iga päev mõni lugu, mis räägib millestki või kellestki esimest korda. Siim Kallase või Urmas Sõõrumaa usutlusi ei sobi juba ammu ilustama väljend «eksklusiivintervjuu», kuid need ilmuvad tihti endiselt sellise määratlusega.
Kui informatiivsetest küsimustest mis? ja miks? saab olulisemaks asjaolu, kes selle esimesena avaldas, siis on ajakirjandusel probleem. Nii devalveerub ajakirjanduslik objektiivsus millekski vähetähtsaks.
Nii annavad meedias tooni just sellised seisukohavõtud, nagu üllitas sel nädalal eelnimetatud «Pealtnägija», kui teatas, et nende loo järel peab Tallinna Televisiooni eksjuht Toomas Lepp maksma Keskkonnainvesteeringute Keskusele tagasi 25 000 eurot. Ma mõistan enesemüügi vajadust, kuid ei mõista, miks eiratakse fakti, et Lepa mahhinatsioonide asjus käis pikka aega kriminaaljuurdlus, millel polnud «Pealtnägija» kajastustega mingit seost.
«Esimest korda» on ajakirjanduses tegelikult üks paras õhu müümine. Äkki oleme edaspidi vähem eksklusiivsed?
Lisatud «Pealtnägija» saatejuhi Mihkel Kärmase õiendus:
Väide, et «Pealtnägija» omastas politsei töövõidu Toomas Lepa ja KIKi rahadega ei ole õige. Tegelikult oli nii, et Anna Gavronski uuris teemat, märkas eeldatavat Lepa huvide konflikti KIKi rahade saamisel ja pöördus KIKi poole. KIK algatas selle peale auditi, mis päädis selle nädala algul avaldatud tagasinõudega. Ehk siis teisisõnu - politsei küll tegeles pikka aega TTVga, aga mitte konkreetselt KIKi rahadega.