Riigikogu võttis 16. novembril 2006 vastu Euroopa Parlamendi valimiste seaduse muudatuse, mille järgi otsustati eelmistel valimistel katsetatud nn lahtiste nimekirjade süsteemilt üle minna kinnistele nimekirjadele. Eelnõu poolt hääletas 54 ja vastu 20 saadikut.
Praegu, kui uute eurovalimisteni on jäänud vaid kaheksa kuud, on samade erakondade (IRL ja SDE) eestvõttel, kes tol korral muudatuse vastu olid, alustatud katset seda seadust taas muuta. Loomulikult on igal valijal ja ajakirjanikul vaba voli eelistada üht või teist süsteemi, kuid asjast kirjutama ja teisi agiteerima asudes võiks endale nende süsteemide erinevuse enne selgeks teha. Paraku on selle tõe vastu (loodetavasti tahtmatult) eksinud 6. oktoobril Postimehes arvamusloo avaldanud Enn Soosaar ning samal päeval Vikerraadios Soosaart pikemalt intervjueerinud Hillar Nahkmann.
Nii Soosaar kui ka raadioajakirjanik otsustasid ühekorraga rünnata nii kinniste nimekirjade süsteemi kui ka Keskerakonna otsust määrata oma nimekirja esinumbriks Edgar Savisaar.
Viimasest tõigast tehti järeldus, et nüüd ei jää teistelgi erakondadel muud üle kui panna oma liidrid (kes ju Brüsselisse tööle niikuinii ei kavatse minna) nimekirju juhtima, selleks et korrata Ansipi Harjumaa või Savisaare Lasnamäe häältekogumise efekti üle kogu riigi. Tsiteerides Soosaart: «Kõikidel Savisaare fännidel, kel kodakondsus ja hääleõigus, on esimest korda võimalus sedelile kirjutada üks ja seesama number. Selge see, kes keskerakondlastest kõige suurema saagi kogub.»
Paraku just seda võimalust Savisaare (ja ka kõigi teiste poliitikute) fännidel seekord pole. Nii juhtuks just Soosaare kiidetud lahtiste nimekirjade puhul. Mäletame ju, et eelmistel eurovalimistel kogus Toomas Hendrik Ilves üle kogu Eesti 76 000 häält ja tänu sellele võitsid sotsid 50% meie eurosaadikute kohtadest olukorras, kus ei enne ega pärast pole selle erakonna reiting küündinud isegi 20%ni.
Soosaar kurdab, et kinniste nimekirjade korral «kandidaadile antud häälte tegelikul hulgal ei ole tähtsust». Muidugi pole, sest erakonna nimekirjas olevaile kandidaatidele keegi mingeid hääli ei saagi anda. Selle mõistmiseks pole vaja muud, kui lugeda kehtiva seaduse § 38 (4), mis kirjeldab hääletusprotseduuri: «Valija kirjutab hääletussedelile selleks ette nähtud kohta ühe erakonna nimekirja või üksikkandidaadi registreerimisnumbri, kelle poolt ta hääletab.»
Sama seaduse § 31 (2) aga ütleb selgesti, et registreerimisnumbrid antakse erakondade nimekirjadele ja väljaspool neid kandideerivaile üksikkandidaatidele, mis tähendab, et nimekirjades olevaile kandidaatidele mingeid numbreid ei anta ning isiklikult nende poolt (isegi Savisaare poolt!) keegi ka hääletada ei saa. Valija valikuks on seega, kas eelistada ühte või teist erakonda tervikuna või valida mõni julge üksikisik, kes on otsustanud end vastandada kõigile erakondadele. Selliseid inimesi pole meie valimistel edu saatnud.
Loomulikult on sel juhul juba valimistaktika küsimus, kas minna oma erakonnale hääli püüdma n-ö kogu eduriviga või lülitada12-liikmelisse nimekirja (kus üle 1–2 mandaadi pole ju kellelgi lootust võita) vaid isikud, kes tõesti asuksid tööle Brüsselis. Küsimuse, kes kandidaatidest seda teeks, võib esitada valimiskampaania käigus. Vastuse ausust saab hinnata aga alles pärast valimistulemuste selgumist.
Miks riigikogu X koosseis seadust muutis? Loomulikult oli taustaks soov vältida edaspidi nn Ilvese-efekti (seekordsetel valimistel siis Savisaare- või Ansipi-efekti) võimalust. Kuid lisaks oli küllaga ka üsna ratsionaalseid põhjuseid.
Eesti osatähtsus Brüsseli parlamendis on 6/785. Need kuus inimest ei esinda seal ei oma konkreetseid valijaid ega Eestitki. Suubudes europarlamendi fraktsioonidesse, saavad nad sõna siis, kui fraktsioon seda otsustab, ning hääletavad nii, nagu fraktsioon (mitte Eesti!) neile ütleb.
Mait Klaassen, kes oli 26.09.2006 seaduseelnõu esitajatepoolse ettekandjana parlamendi kõnetoolis, sõnastas selle aspekti üsna elegantselt: «Euroopa Parlament tegutseb vastavalt erinevaid maailmavaateid kandvate erakondade ideoloogiatele. (...) Seetõttu peame oluliseks, et valimistel hääletaksid valijad eelkõige nende poolt toetatavate ideoloogiate kasuks ja alles teisena peaksid silmas konkreetseid isikuid.»
Maakeeli öeldes tähendab see, et hääletada eurovalimistel kandidaadi poolt seepärast, et ta on pikk ja ilusa lipsuga, või ka soovist olla näiteks praeguse Eesti valitsuse poliitika vastu, pole ratsionaalne. Konkreetsetes oludes muide ka seepärast, et meie suurim opositsioonierakond on europarlamendis meie suurima valitsuserakonnaga samas fraktsioonis ehk piltlikult öeldes hääletaksid Savisaar ja Ansip Brüsselis viis aastat koos ja ühtemoodi.
Loomulikult on tähtis, et valitu mõistaks võõrkeeli ja teaks ka midagi Euroopa seadustest, kuid selle üle on erakond ise (nimekirja järjestust määrates) kindlasti tavavalijast pädevam otsustaja.
Küsigem nüüd, kas selleks, et leida kuus oma erakondi Brüsselis esindavat isikut, on vaja korraldada terves riigis isikuvalimiskampaania umbes sadakonna kandidaadi vahel? Kulutada selleks paratamatult kümneid miljoneid ning anda mõttetuid ja kattetuid lubadusi, mille käigus näiteks sotsiaaldemokraat X tahab tõestada oma Pärnus või Paides asuvaile valijatele, et ta on Brüsselis nende õigem esindaja kui sotsiaaldemokraat Y?
Väidetakse, et kui isikute vahel valida ei saa, siis on valimisaktiivsus madal. Vaevalt küll, et on veel madalam kui 27%, nagu see oli 2004. aasta valimistel, kui ometi sai isikute vahel valida. Eurovalimistel on osavõtt väike ka teistes riikides. Aga ehk polegi paha, kui neil valimistel otsustaksid vaid valijad, kes tõepoolest suudavad teadlikult valida suurte Euroopa erakondade vaatekohtade erinevuse vahel üleeuroopalistes küsimustes (ELi unitaarrus või föderaalsus, ühtne energiapoliitika, suhted Venemaaga jms). Sest pensionitõusu või koolikatust need valimised ju ei taga?
Ja ei maksa uskuda, et nn lahtiste nimekirjade kaitsjad valutavad südant demokraatia olukorra üle Eestimaal. Nad ju teavad, et kinniseid nimekirju kasutatakse ka Prantsusmaal, Saksamaal, Suurbritannias ja mujal, kus demokraatiaga pole lood sugugi halvad. Asi on lihtsalt selles, et IRLil ja sotsidel on üsna palju Brüsselisse kippuvaid poliitikuid ning muidugi on erakonna sisekliimale meeldivam, kui nende vahel teeksid n-ö eelistuse valijad, mitte aga erakond ise. Sellest pole aga mõtet teha üldrahvalikku probleemi.