Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Kalmar Ulm: suur rändaja Nikolai Päts

Eesti riigi sünnipäevanädalal oleks meie suurkujude kõrval paslik meenutada Nikolai Pätsi. Meest, kes osales nii Eesti iseseisvumisel kui ka noores vabariigis, meenutab ajaloolane Kalmar Ulm.
 

Tänavu septembris möödub 140 aastat Pätside perekonna vanima poja Nikolai Pätsi (5.09.1871 – 29.11.1940) sünnist. Nikolai tegemised jäid tihti tema venna, Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi varju.

Nõukogude perioodil teatavasti presidendi suguvõsast ei räägitud, seetõttu rohtus ja ununes ka Nikolai Pätsi hauaplats Tallinna Siselinna kalmistul, nagu ka tema panus Eesti ühiskonnale.

Noore Eesti Vabariigi ha­ritlas­konna väljakujunemisele ­aitas paljuski kaasa omaaegse Riia Vaimuliku Seminari tegevus (1851–1918), mille lõpetasid hilisemad nimekad riigitegelased Jaan Poska, Konstantin Päts, Ado Birk jpt. Selles koolis omandas kesk- ja kõrgema teoloogilise hariduse ka Nikolai Päts.

Mitmekülgse ja laia silmaringiga mehena tegutses ta väga erinevates valdkondades, olles ühiskonnategelane ja kooliõpetaja, vaimulik ning mitme väljaande toimetaja ja kaastööline. Kaasaegsete poolt ka Suureks Rändajaks kutsutud Nikolai olevat olnud järjekindel ja töökas kõiges, mida ette võttis.

1931. aasta ajakirjanduses märgitakse, et Nikolai Pätsi «minevikus on nii mitmeidki tähtsaid teeneid eesti rahvale ja meie iseseisvusele». Pöördeline aeg tõi aga tema ellu korduvalt karme katsumusi. Nii näiteks võeti ta 1905. aastal mõisnike palvel salapolitsei valve alla, sest oli Mooste talupoegade eest Riias kuberner Mihhail Paškovi juures talupoegade usaldusisikuna kostmas käinud.

Saksa okupatsiooni tingimustes 1918. aastal süüdistati Nikolai Pätsi kui Võru poeglaste gümnaasiumi eesti keele õpetajat eesti patriotismi õhutamises ja ta vallandati ametist saksameelsete poolt.

Enamlaste võimuletulekuga Võrus võeti Nikolai taas vahi alla, põhjuseks tema kui Võru maakonnavalitsuse liikme soovimatus enamlastega koostööd teha. Võru poeglaste gümnaasiumi õpilased kostsid aga oma armastatud õpetaja eest ning ta vabastati.

Perekond Venemaa vangilaagrites

Nikolai Pätsil tuli oma aktiivse tegevuse eest Eesti vabaduse kättevõitlemisel maksta märksa kõrgemat hinda kui ajutised arreteerimised. 1919. aasta jaanuaris sõitis Nikolai maakonnavalitsuse liikmena Tallinna «sõjalisi ülesandeid täitma», nagu ta ise hiljem tunnistas.

Pereisa äraolekul tungisid enamlased tema koju ning vangistasid abikaasa Ludmilla ja pere kolm last – Nelli Helena, Theodori ja Lydia. Vanem poeg Voldemar pääses, sest viibis isaga koos Tallinnas. Ludmilla Pätsi sõnul hävitasid punased kogu kodu sisustuse, röövides väärtuslikud asjad: «Mööbel taoti kirvega puruks nii, et minu mees koju tulles leidis eest rusuhunniku.»

Esmalt hoiti vangistatuid Võru vanglas, kus igapäevaseks ähvarduseks oli mahalaskmine ning tunnistajate sõnul «…enamlased vangistatuid ei toitnud, tihti jäid edasi andmata ka tuttavate toodud toiduained». Ähvardused ei olnud alusetud, sest 14. jaanuaril olid punased mõrvanud Tartu Krediidikassa keldris 21 Eesti ühiskonnategelast, nende seas ka esimese eesti soost õigeusukiriku piiskopi, Platon Kulbuschi.

Võru vanglast saadeti Pätsi pere veel samal kuul koos 31 tsiviilisikuga loomavagunites Venemaale, kus pereliikmed lahutati ja hoiti terve aasta üksteisest eraldatult ebainimlikes tingimustes eri vangilaagrites. Viimaseks peatuspaigaks sai Staraja Russa, kus pere vanim tütar Lydia töötas vangina ühe kohaliku perekonna juures.

Eesti kommunistidele see aga ei meeldinud, sellekohane kaebekiri olevat isegi Leninile saadetud, mille peale viidi tütar taas vangilaagrisse, kus ta raskelt haigestus. 19. novembril 1919 sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene SFNVi vahel pantvangide ja tsiviilvangide vahetamise leping, mille üks Eesti-poolsetest koordinaatoritest oli Nikolai Päts, kes püüdis oma peret Venemaalt päästa.

Eesti välisministeerium väljastas talle 2. detsembril1919 aastal järgmise volituse: «Selle tunnistuse ettenäitaja hr. Nikolai Päts on Välisministeeriumi poolt volitatud pantvangide vahetamist Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Vabariigi vahel korraldama ja toimetama.»

Pätside perekond küll vabastati, kuid tagasiteel kodumaale suri tüüfusesse 20-aastane tütar Lydia, kes maeti Räpina kalmistule. Poeg Theodorit tabas närvihaigus, mis arstide hinnangul oli tingitud rasketest läbielamistest ja pidevast näljast.

Peatselt suri närvivapustuse ja vangipõlve üleelamiste tõttu ka tütar Nelli. Ludmilla Pätsi sõnul arreteeriti nad seetõttu, et kandsid Pätsi nime ning et nad olid «Eesti riikluse poliitilised kannatajad».

Vabadussõjas ja vabariigiaegses Tallinnas

Pärast seda kui enamlased olid Pätside kodu laastanud ja perekonna vangistanud, kolis Nikolai Pärnusse, oma tegevusega igati toetades venna Konstantini öeldut: «Meil on õigus vaba rahvana vabal maal elada.»

Samal ajal kui Konstantin Eesti rahvusvägesid organiseeris, korraldas Nikolai Vabadussõja vabatahtliku tugiorganisatsiooni Ühistöö eestvedajana Pärnus kitsarööpmelise soomusrongi ehitust, millega kolonel Viktor Puskari sõdurid Mõisaküla jaama tagasi vallutasid ning taastasid sõjaoludes ühenduse Pärnu ja Tallinna vahel.

On huvitav märkida, et tema eestvõttel valmis Eesti üks esimesi soomusautosid nimega Vanapagan, mis ehitati värsketest tammelaudadest ja terasplaatidest ja mis tegi kaasa kogu Vabadussõja. Teenete eest Vabadussõjas pälvis Nikolai Päts Eesti Punase Risti teenetemärgi.

Pärast perekonna vabanemist kolisid Pätsid Tallinna, kus elasid esialgu aadressil Siimeoni (Ahtri) tänav 3. Maja kasutas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku püha Siimeoni kogudus, mille esivaimulikuna Nikolai Päts tegutses. Sel perioodil oli Nikolai Päts üks rahvusraamatukogu asutajatest, töötades selle juhatajana aastatel 1920–24.

Sõjaeelset ajakirjandust sirvides võib täheldada, et pea iga avaliku ürituse või uue hoone avamisel oli Nikolai Päts alati kohal. Nii leiame ta Tallinna reaalkooli ees 1927. aastal Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammast avamas, aasta hiljem õnnistamas Tondi sõjakooli kadettide mälestusmärki, 1937. aastal aga Kadrioru lastepargi avamistseremoonial.

1936. aasta detsembris oli tegus preester jõudnud Toompeale, otse riigikogu hoone vastu. Nimelt kolis ta siis koos eesti õigeusu kogudusega Ahtri tänava püha Siimeoni kirikust Toompea püha Aleksander Nevski katedraali, mille nimi muudeti nüüd eestipäraselt Aleksandri kirikuks.

Ühtlasi sai sellest Eesti õigeusklike esinduskirik, kus kuni 1940. aastani peeti jumalateenistusi eesti keeles.

Toompea püha Aleksandri kiriku esipreestrina elas ta kogudusele kuulunud majas aadressil Kaarli 7 kuni 1940. aasta oktoobrini, mil ta oli sunnitud punavõimude represseerimise tõttu erru minema. Vahetult enne seda jõudis ta põhjalikult renoveerida kirikuhoone ja asutada selle keldrisaali kirikumuuseumi.

Nikolai Päts suri koduarestis 29. novembril1940 nooremale vennale Voldemar Pätsile kuulunud Tammiku mõisas. Õigeusukiriku metropoliit Aleksander Paulus koos mõne vaimulikuga viis tema matusetalituse läbi Tallinna Siselinna kalmistu kirikus, mille Nõukogude lennuvägi 1944. aasta märtsis puruks pommitas.

Kalmar Ulm on Tallinna linnamuuseumi arendusjuht.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
    VILJANDI TULISTAMISE JÄRELKAJAD
    Sponsoreeritud artiklid
    VILJANDI KOOLITULISTAMINE
    MINISTRIVAHETUS
    kas uus külm sõda tulekul?
    nädala näod
      KODUVÄGIVALD
      PARVLAEVAÜHENDUSE TULEVIK
      Viimased uudised
      Top lood
      Top kommentaarid
      48h populaarsemad teemad
      POSTIMEES.ee
      Elu24
      Majandus24
      Sport
      TallinnCity
      Naine
      Tarbija24
      Maailm
      Arvamus
      Uudised
      VIIMASED GALERIID
      Arhiiv