Toomas Luman: mind paneb jätkuvalt imestama kui suure entusiasmiga räägitakse maksusüsteemi muutmise vajadusest

Nordeconi juht Toomas Luman Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildihoones. Foto: Kaubandus-Tööstuskoda

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda tähistab täna oma 91. aastapäeva piduliku vastuvõtuga Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildihoones. Kaubanduskoja juhatuse esimees Toomas Luman ütles vastuvõtul peetud avakõnes, et riik peaks ettevõtlusesse sekkuma nii vähe kui võimalik, kuid riik peab samas tagama, et ettevõtjad saaksid oma ärisid arendada. Postimees avaldab Lumani kõne täismahus.

Kaubanduskoja asutamisest Eestis täitub täna täpselt 91 aastat, kaubanduskojal on täna 3220 liiget, neist 51 protsenti on ettevõtted, kus töötajaid üks kuni üheksa. See näitab, et lisaks suurettevõtete esindusorganisatsiooni rollile on koda ka Eesti suurim väikeettevõtluse esindusorgan. 

Oleme kaubanduskojas olnud alati seisukohal, et ettevõtluse arendamine on eelkõige ettevõtjate endi ülesanne. See ei ole midagi, mida saaks ja peaks tegema riik läbi omapoolse sekkumise. Vastupidi, pean jätkuvalt asjakohaseks rõhutada, et riigiaparaadi roll on tagada avalike teenuste optimaalne maht ja efektiivne osutamine. Tagada, et meile kõigile pakutav taristu oleks töökorras, et riigi rahandus oleks tasakaalus ja jätkusuutlik. Jälgida, et riigi põhifunktsioonid saaksid korrektselt täidetud, nii täna kui homme. Riigi ja avaliku võimu sekkumine ettevõtlusesse peab olema seevastu nii madal kui vähegi võimalik. Tuleb meeles pidada, et riigi sekkumine tähendab peaaegu alati lisanduvat bürokraatiat ehk efektiivsuse langust ja ettevõtluses genereeritud lisandväärtuse ümberjaotamist. Ehk teisisõnu, kellegi käest kogutav antakse kellelegi teisele, lootuses, et nii on õiglasem ja kasulikum. Enamasti ei ole. Mõistlikum oleks jätta suure õitsengu lootuses ümberjagatav osa kokku kogumata ning võimaldada igal inimesel ise otsustada, mida teenituga peale hakata.

Ihalust riigi sekkumise ja aitamise järele kostab liigagi palju. Kes soovib, et riik annaks töökoha, kes ootab, et riik annaks ideid, mida toota ning kes koguni seda, et riik tuleks ja aitaks toodangu ka maha müüa. Või veelgi parem – hea kui riik ise kõik ära ostaks, mida maha müüa ei õnnestunud. See ei ole edu võti.

Ei ettevõtja ega üksikisiku väljakutseid ei lahenda keegi muu kui ettevõtjad ja kodanikud ise. Riik peab seda võimaldama ning kõige paremini saab seda teha võimalikult vähe sekkudes. Efektiivsus tekib tõenäolisemalt ikka siis, kui on vaja just oma enda aega või raha otstarbekamalt kasutada.

Mind paneb jätkuvalt imestama kui suure entusiasmiga räägitakse maksusüsteemi muutmise vajadusest. Ja ei ole isegi valimised kohe tulekul. See on valdkond, kus aastatega on kõigist saanud eksperdid ja igaüks näib teadvat, kuidas makse paremini koguda ning milliseid langetada ja milliseid tõsta. Ehk jällegi – kuidas õiglasemalt ümber jagada. Tuletan siinkohal meelde, et ümberjagamine on juba oma olemuselt ebaõiglane. Mis on ümberjagamise eesmärk või millised on muudatuste mõjud, on enamasti muudatuse vajaduse kuulutaja jaoks tühised probleemid. Usutakse, et mistahes muudatusel, saavad vähemalt selle soovija jaoks olla üksnes positiivsed tulemused. Paraku on aga alati nii, et kui keegi kuskil võidab, siis keegi kuskil kaotab. Kui kuskil jääb puudu, siis tuleb teiselt poolt lisaks saada.

Kaubanduskoda ei ole olnud kunagi mõistlike ja läbianalüüsitud muudatuste vastu, mis aitavad rohkem tulu genereerida, soosivad ausat konkurentsi ning pärsivad jätkuvalt üsna suurt ja ajas komplitseeritumaks muutuvat varimajandust. Tööjõumaksude langetamine on loogiline ja vajalik. Isegi paljuräägitud sotsiaalmaksu lae kehtestamist oleks põhjendamatu pidada süsteemi muutmiseks, olgugi et ka see oleks iseenesest mõistlik samm. Kui on soov lagesid või põrandaid kehtestada, siis tuleb rääkida asjast argumenteeritult ja avalikult. Kuid rääkida järjepidevalt, et kuskil on tohutud massid, kes soovivad maksusüsteemi põhjalikku muutmist on vastutustundetu ja demagoogiline ning kõlab potentsiaalse välisinvestori jaoks ebakindlust tekitavalt. Rääkimata sellest, kuidas mõjub see kohaliku väikeettevõtja investeerimismotivatsioonile. Ebakindlus ei aita kunagi ettevõtluse arengule kaasa, seda võiksid kõik, kes ettevõtlusele mõtlevad või soovivad sellele kaasa aidata, teada.

Praegusel, Eesti poliitmaastikul kujunenud tormilisel hetkel, soovin meie erakondade liidritele meelde tuletada, et veel ei ole emakesel maal olnud riiki, kus maksude tõstmine oleks kiirendanud majanduskasvu või kus järsult suurenenud riigipoolne sekkumine majandusse oleks jätkusuutlikult ja pikaajaliselt kasvatanud elanike elatustaset. Ning et ka Eestis kehtivad nii majandusseadused kui ka loodusseadused isegi valimisaastatel ja ka ajal kui poliitilisest mängulustist tulenevalt valitsused vahetuvad.

Täna on tähtis päev nii kaubanduskojale, meie liikmetele kui ka kõikidele Eesti ettevõtjatele. Kaubanduskoda, oma vabatahtlikus liikmelisuses ning ettevõtjate koostöös, väljendab meile kõige paremas vormis seda, mida sageli sooviksime näha. See on koostöö, mis on sündinud ettevõtjate endi soovil ja panusel ning on kõigile kasulik. See on viis, kuidas ettevõtjad saavad kaasa rääkida Eesti elu paremaks tegemisel ning nende endi võimaluste avardamisel. Soovin õnne ja edu kõikidele Eesti ettevõtjatele ja jätkuvat koostöötahet! Ning meie poliitikakujundajatele tuletan veelkord meelde, et raha riigieelarvesse tuleb siiski peamiselt majanduses genereeritud lisaväärtuse ümberjaotamise kaudu.