On väga veider avastada, et kogu meie e-riigi kiidulaulu juures on asju, mis silmanähtavalt ei toimi. Tohtri juures käimiseks aja broneerimine interneti kaudu ei tohiks ju olla raketiteadus. Ometi on vastavad süsteemid kas ise nii kehvalt tehtud või ei osata neid reklaamida, et neid kasutab vaid väga väike hulk inimesi.
Igaüks, kes on pidanud mõnes suurhaiglas eriarsti aega kinni panema, teab, et seda telefonitsi teha pole mingi mõnu. Vahel saab kuulata kümnete minutite kaupa ootemuusikat lihtsalt selleks, et kuulda: järgmise perioodi aegu selle või tolle tohtri juurde saab hakata registreerima siis ja siis, helistage kahe kuu pärast esmaspäeva varahommikul uuesti.
Kuigi kindlasti jääb alati ka neid inimesi, kes eelistavad asjad telefoni teel üle rääkida, ja vahel on ka vastuvõtuaja registreerimisel tõepoolest tarvis nõu küsida, kõlab lihtsalt naeruväärselt kirjutada digiregistratuuride ülimadal kasutajaprotsent patsientide rumaluse ja saamatuse arvele.
Kujutlege, et mõni programmiloojast idufirma juht tuleb välja jutuga, et teate, lollid kliendid on tema plaani ebaõnnestumises süüdi ja miks ei ole küll maailma õnnistatud targemate inimestega, kes tema imelist lahendust kasutada oskaks. Igaüks saadaks ta tükkis sellise jutuga pipramaale ega tunneks kaasa, kui nii tobeda juhiga firma läheb pankrotti. Süsteem ise peab olema niisugune, et patsiendid/kliendid, kellele see mõeldud on, saavad selle kasutamisega hakkama. Turumajanduses on kunde kuningas ja tema kallal näägutamine pole kuidagi kohane.
Vägisi jääb mulje, et suurhaiglad polegi eriti huvitatud, et nende kalli raha eest tehtud digiregistratuuridest tolku oleks. Mõnelt muidu uhkelt haigla kodulehelt tuleb digiregistratuuri pikalt taga otsida.
Kummalised on ka ranged turvanõuded lihtsalt aja kirja panemiseks. Neli suurt haiglat lasevad seda teha vaid ID-kaardi või mobiil-ID abil. Samas kui inimene registratuuri helistab, võib ta öelda kelle tahes nime ja isikukoodi, luuletada kokku kõige imelisemad saatekirjad ja talle pannakse ilmselt aeg kirja.
Kui haigla usaldab telefonijuttu, võiks ta digiregistratuuris usaldada ka näiteks isikutuvastust pangalingi kaudu, mis on vanemale generatsioonile harjumuspärasem. Võib-olla on seegi liiast? Ranged turvanõuded on igati arusaadavad, kui kaitstakse inimeste delikaatseid terviseandmeid. Eriarsti vabad vastuvõtuajad seda aga ju pole.
Kui kolme tegevuskohaga erakliinik on suutnud asja korraldada nii, et kolmandik patsientidest registreerib vastuvõtuaja interneti kaudu, siis peaks sama olema saavutatav ka suurhaiglates. Maksumaksja palgal olles kipubki vist olema nii, et kogu tähelepanu pole suunatud tulemuse saavutamisele. On ju omamoodi tore liikuda koosolekult koosolekule ja mõelda välja intellektuaalselt huvitavaid põhjendusi, miks ei saa asju teha nii, et need ka tõepoolest töötaksid.