/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
«Eesti inimene ei lähe tänavale autosid põletama, kui ta ei ole oma eluga rahul – ta läheb Eestist lihtsalt ära,» ütles ajalehele Pealinn Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik. Võrdlus on realistlik, kuid sama mõttetu, nagu näiteks muidu õige väide, et erinevalt kogrest ei poe hobune talveks mutta, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.
Kirjeldatud juhul peeti silmas Pariisi eeslinnade uut rahvalõbu, kui võõrad mehed põletavad võõras riigis võõraid autosid. Eestlased elavad omal maal ja nende iseärasused autode mittepõletamisega ei piirdu: nad ei lõika inimeste päid, ei võta vägisi uskmatute naisi linnaväljakul, ja üldse on nad üks vagur töökas rahvas.
Tallinnas võiks autovandalismi ajendiks ehk kõne alla tulla mitte halb elu, vaid tasuta transpordi fanaatiliste pooldajate õiglane viha sõiduautode jätkuva rohkuse vastu. Proovige Lasnamäel õhtul parkida: te ei leia mitte ühtegi kohta, kus juba ei seisaks auto, reeglina kallis. Meie üheksakorruselise paneelmaja nii mõnelgi perel on kaks-kolm autot, ja nad kõik sõidavad õhtuks kohale. Või minge tööajal Ülemiste või Rakvere Põhjakeskuse parklasse: sama pilt. Seal voorivad õnnelikud perekonnad naervate lastega, ostukärud head ja paremat täis.
Tuntud reisifirma müüs maha kõik selle sügise eksootilised reisid hinnaga 2000 kuni 8000 eurot. Kes jäi ilma, see ei saagi hoobilt erilisele lõbureisile Jaapanisse, Hiinasse, Panamasse, Austraaliasse, Tansaania safarile, Madagaskarile, Patagooniasse, Seišellidele, Uus-Meremaale, Uus-Kaledooniasse. Ja turu-uuringufirma GfK Retail and Technology teatas äsja, et selle aasta kolme esimese kvartali jooksul osteti Eesti jaemüügiturul uusi telefone enam kui 74 miljoni euro eest, mis on 10 miljoni euro võrra rohkem kui eelmisel aastal sama ajaga. Miks inimesed selle raha eest kruupe ei varu, nagu soovitab neile sõjaga hirmutamisel hoogu sattunud meedia?
Vingumine stiilis «kas siis sellist Eestit me tahtsime» on muidupoliitikute ja röövsotsioloogide leib ning kibestunud sovettide lohutus, sest nad ei tahtnud ju ei sellist ega ka mingit muud vaba Eestit.
Keskerakondlik press väidab, et iga neljas meist nälgib. Nagu teatab Pealinna toimetaja veeru pealkiri, «Orjapalgad hävitavad demokraatiat» (Spartacus oleks sillas – mis ta palganumber oligi?). Pakutud skaalat kasutades: keskerakondlaste endi palgad nende omas Tallinnas on ju suuruse poolest siis ehtsad orjapidajapalgad. Ja demokraatiaga on sel parteil tõesti kõik jOKk.
Vingumine «kas siis sellist Eestit me tahtsime» on muidupoliitikute ja röövsotsioloogide leib ning kibestunud sovettide lohutus, sest nad ei tahtnud ju ei sellist ega ka mingit muud vaba Eestit. Kurdame end hädisteks, sest meil pole autosid kuhugi parkida, ja mida rohkem ehitatakse suuri kaubanduskeskusi, seda pikemad on seal järjekorrad. Tagatipuks on välja müüdud ka kõik tuusikud uue aasta alguse reisile Antarktikasse, Falklandi ja Lõuna-Georgia saarele, 17 745 eurot tükk.
Meenub nõukaaja paradoks: tühjad poed (praegu siis taskud), aga täis külmkapid. Ja samamoodi kirume riiki. Meie sajatusi tõlgitakse hõisates vene keelde, sest mida veel jälgimat saaksidki putinistid ise välja mõelda eestlaste kohta, kui see, mida levitavad siin- ja sealpool piiri Kudu, Vimberg-Urmet ja Lotila.
Kas keegi mäletab lugu kuldkalakesest ja lõhkisest künast? Et võime ärgata silmanähtavalt laienenud Pihkva oblastis, ja siis saamegi teada, mida tähendab praktikas see, et meie reaalne tulevikuväljavaade Yana Toom ja tema mõttekaaslased riigikogust ei mõista küüditamist hukka kohe mitte mingi hinna eest. Oleme nagu hiired hubases väikeses paadis keset möllavat merd, kes päevast päeva närivad juustu, teineteise hinge ja paadipõhja.
Nõukogude ajal oli käibel mõiste «juurteta migrandid», mida kasutati vennasvabariikidest sissesõitnud teistest rahvustest inimeste suhtes. No et nad hülgavad oma kodu ja tulevad Eestisse paremat elu taga ajama. Kui aga eestlased lahkuvad Eestist, halvemat elu nad ju ka ei otsi – ikka paremat. Tõnis Lukas nimetaski ärakolijaid leebelt mugavuspagulasteks, ja seda pandi pahaks.
Seepärast no names: hinnatud eesti kunstnik, elades ilusaimas loodusnurgakeses maaliliste veekogude ääres poole tunni sõidu kaugusel Tallinnast, müüb oma uhke maakodu maha, et kolida troopikasaarele. Kodumuld ei lase tal juurduda, kuigi mets on sealkandis imeline. Nii et üks lööb kodutalule käega, teine aga paneks vanale eesti talule lausa jalaga: Andres Raidil tekkis soov taguda avalikult jalaga Ärma talu pilti Eesti rahva muuseumis. Lasku käia, aga pangu enne kirsad jalga, et vaatepilt oleks nostalgilisem.
Jaan Männik ütles: «On vaja vaid sõita üle lahe 80 kilomeetrit, et 3–4 korda suuremat palka saada.» Ja ongi nii lihtne? Nägin lõbusat telesarja eesti naisest, kes aastaid tagasi kolis perega Soome, hiljuti aga sõitis edasi elama Hispaaniasse. Ega seda saates ei täpsustatudki, et tema lapsed on juba teist korda harjumuspärasest keelekeskkonnast välja kistud ja sõpradest lahutatud, juurekesed läbi lõigatud. Ju siis mõni kohalik Soome ekspankur soovitas. Küllap leidub selliseid nõuandjaid ka Hispaanias.
Nägin hiljuti televiisorist vaimustunud lugu eesti naisest, kes oli 4 aastat välismaal tasuta elanud ja reisinud. Mingid vaesed asiaadid tahtsid šikilt välismaalaselt mõne kopika kerjata, kuid suur oli kohalike imestus, kui selgus, et hoopis turist kavatses nende kehvikute kulul süüa ja juua. No piinlik ju – aga sellega hoobeldi.
Veel üks sama võimsa juurestikuga eestlanna sai välismaal kolm last erinevate «aafrika fantoomisadega» – ja häbi eesti õigussüsteemile, kuna ei suudeta tuvastada, kes kelle laps on. Teisel naisel aga luhtus kirglik suhe Prantsusmaal, endine armsam muutus vägivaldseks ega jäta inimest rahule ka Eestis – ning taas häbi Eesti politseile, kes ei valva ööpäev läbi selle romantilise naisterahva maja.
Taolise jama peale kulub meil tippajakirjanike aeg ja suured telesaated. Iga kord lüüakse häbiposti Eesti riik, kes ei seisvat oma seiklushimuliste kodanike eest piisavalt hästi siis, kui pidu saab otsa ja, nagu kirjutas Krõlov, «rõemuline ritsikas laulis suvel usinaste, ega vaatand ümber heaste, kunni tali tulemas». Ja kus siis solvutakse kogu see aeg tööd rüganud eesti sipelga peale: lähme Eestist minema, ja tänage veel, et autosid põletama ei hakka.
Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.