Eesti arstkond väärib kahtlemata lugupidamist, nagu ka nende meditsiiniõdedest ja hooldajatest töökaaslased. Muidugi näevad tohtrid iga päev, missugune on tegelik elu meditsiiniasutustes: kui palju tehakse ületunde ja mida rikkamate naabrite tõmme tähendab.
Arstide liit on ametiühinguna valinud täiesti arusaadava strateegia. Kunagi ei näe me nende sõnumites ega aktsioonides vastandumist patsientidele ning iga kord rõhutatakse veel eraldi, et erakorralise abita ei jäeta kedagi. See on mõistetav viis leida oma nõudmistele nii avalikku toetust kui ka hoiduda sellest, et suhted oma tööandjatega, haiglate juhatustega läheksid liiga teravaks.
Rohkem küsimusi tekitab aga see, et tüüpiliselt ei (hoiatus)streigita oma vahetu tööandja või haiglate liidu vastu, vaid sihikul on kogu meditsiinisüsteemi rahastamine. Hoiatusstreiki põhjendava pöördumise tekstil võiks samahästi, sõnagi muutmata olla ka haiglate liidu allkiri ja keegi ei imestaks selle üle väga. Seega võib öelda, et olemuselt on tegemist poliitilise streigiga.
Kuidas me kodanikena, maksumaksjatena ja patsientidena peaksime toimuvasse suhtuma? Vastus ei ole üksüheselt lihtne.
Oleme mitmetes varasemates juhtkirjades kutsunud poliitikuid üles tegudele, mida siiani pole julgetud või osatud ette võtta. Hiljemalt järgmiste parlamendivalimiste (2019) eel on erakondadel tagumine aeg tuua kodanike ette konkureerivad kavad, kuidas Eestis edaspidi arstiabi rahastada. See võib ka tähendada näiteks muutusi maksusüsteemis või haigekassale lisaraha andmist muude maksude kui ravikindlustusmaksu arvelt – kokkuvõttes maksukoormuse tõusu. See võib ka tähendada patsientide omaosaluse tõusu – oled haige, siis maksad ise või maksab erakindlustus. Vaja on selgeid poliitilisi programme, mille vahel kodanikud saavad valida.
Teisalt tuleb meil kodanike ja maksumaksjatena arvestada, et kogu lugupidamise juures tohtrite ametieetika ja hea tahte vastu, on igasugune ametiühing põhimõtteliselt ikkagi grupihuvi esindaja. See, mida saab teha ilma kogu kodanikkonda valimistel kaasamata, on raiskamise ja valskuste süsteemist välja rookimine. Õigupoolest on see ka igasuguste suuremate valikute eeldus, vajalik kodutöö, milles peaks oma nõudmistega osalema ka arstide liit. Kodanikuna on päris raske ühemõtteliselt kaasa kiita «vaja on lisaraha, patsientide huvides» koorile, kuuldes väidet, et ülemäärastele radioloogilistele uuringutele kulutatakse Eestis igal aastal hulk miljoneid eurosid (ETV saade «Pealtnägija»), või lugedes suure haigla juhatuse kummalisest autohankest (PM 19.09).
Tohtrid, kui nad tahavad patsientidest/maksumaksjatest endile liitlasi, peaksid pihtide vahele võtma ka oma vahetud tööandjad – haiglate ja teiste raviasutuste juhatused. Otsige esmalt säästu süsteemi seest ja siis on ka lihtsam kõike muud arutada.