Kõnniteed kõnnitavaks!
Juhtkiri: päev traumapunktis
5. veebruar 2011, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile pärastlõunal oli Mustamäe traumapunkt rahvast paksult täis. Kellel käsi, kellel jalg katki. Polnud ka ime, sest hommikul tööle minnes oli paljudel kõvasti tegemist, et mitte külili või selili käia. Ammu polnud nii libedaid kõnniteid näinud.
Traumatoloogid väidavadki, et kukuvad kõik, nii vanad kui noored, vahe on vaid selles, et nooruk võib kukkudes kätt või jalga üksnes põrutada, vanuril on aga oht luud murda üpris suur. Seetõttu soovitavadki tohtrid vanematel inimestel aknast välja vaadata ja libedusega tänavatele mitte kippuda.
Kui aga siiski on vaja minna, tasub müts pähe panna ja käed taskust väljas hoida – müts aitab ära hoida peatraumasid ja kukkudes ei pruugi käte vabastamiseks enam aega olla.
Majaomanike ja -haldajate südametunnistusele tahaks aga küll kõvasti koputada, sest vähemalt Tallinna kesklinnas võib pea igal kõnniteel leida ülilibedaid lõike, kus ühtegi sõelmetera näha pole.
See on eriliselt vastutustundetu käitumine, eriti kui vaadata, kuidas inimesed jalgu järel lohistades liiguvad või vähegi kindlamat astumise kohta otsivad. Mupo peaks sellised lohakad majaomanikud karmilt ette võtma ning neid karistama.
Kui aga majaomanikke motiveerib oma valduses olevaid kõnniteid korras hoidma ehk vähemalt mupoga ähvardamine, siis linna enda hallata olevate parkide ja teede olukorda ei aita parandada ka see.
Kahju, mida libedad tänavad teevad, on suur. Katkine käeluu pannakse küll kipsi ja katkise põlve lapib traumapunkti arst kokku. Kui lapib. Vanemate inimeste puhul ei pruugi see nii lihtsalt minna.
Kuid ka noorematel võib paranemine võtta nädalaid, ja sageli tähendab see ka sama pikka töölt eemalolekut. Haiguslehel olemine ei ole aga sugugi odav lõbu. See tähendab arvestatavat kaotust sissetulekus, mis järgmisel kuul võib eelarvesse kopsaka augu lüüa.
Ajal, mil haige olemisest on saanud luksus, mida saavad endale lubada jõukamad inimesed, näib libedate tänavate hooldamata jätmine eriti suure hoolimatusena.
Klaaslibedad kõnniteed ja räästastes rippuvad tapjapurikad ajavad jalakäijad mõnel pool lausa sõiduteele, seal voorivate autode vahele. Muidugi ei ole see turvaline, kuid hirm jalgu murda või purikaga pihta saada on suur.
Nii peaksid autojuhid praegu eriti tähelepanelikud olema ja püüdma ka jalakäijatest aru saada. Hääleka signaalitamise asemel tuleks sõiduteele tükkivate jalakäijatega arvestada ja püüda koos liikluses hakkama saada.