Täna mälestati Prangli saarel 75 aastat tagasi laeval Eestirand hukkunuid. Laevaga pidid punarmeesse mobiliseeritud eestlased jõudma Venemaale, ent sakslaste õhurünnaku järel hakkasid laeva kapten ja meeskond punastele vastu ja keeldusid Pranglist edasi sõitmast.
Prangli saarel toimunud mälestustseremoonial rõhutas Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees ja Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste (IRL), et meenutatakse sündmust, mis on korraga nii kurb kui rõõmus: hulk mehi hukkus, ent paljud pääsesesid tol hetkel mobilisatsioonist ja said minna tagasi koju.
Saksa okupatsiooni ajal ilmus laevahukulugu ka Postimehes.
Eesti rahva hävitamise otstarbel alustasid bolševikud lõpuks eestlaste sundkorras Venemaale küüditamist mobilisatsiooni sildi all. Neid ei huvitanud asjaolu, kas ja kuipalju eestlastest pärale jõuab ning kuipalju neid teel hukkub. Peaasi oli mehed oma kodumaalt eemaldada. Viimaste teelesaadetud laevakaravanide koosseisus oli ka «Eestirand», kuhu oli kuhjatud tuhandeid eestlasi. Sellele laevale aetud mobiliseeritute täpse arvu suhtes puudub selgus. Ühtede arvates on «Eestirannal» 3600 — 4000 meest, laeva kapteni arvates pidi aga vee tarvitamise järgi otsustades olema umbes 4800 meest. Kuna laevalviibinute täpne arv pole teada, on raske selgitada ka kadunute arvu, kuid arvatavasti tõuseb see mõnele sajale.
Missuguseid päevi elasid üle «Eestirand» ja temal viibinud mehed, sellest jutustab allpool res.-kapten M. Grosskerger lühidalt ja lihtsate sõnadega.
«Lisaks teisile mobiliseerituile viidi 23. aug. varahommikul viimaste meestena «Eestirannale» ka 1. tütarlaste gümnaasiumis viibinud 84 reservohvitseri, kes olid varem tapikorras Venemaa poole teele saadetud reservohvitseridest kuidagi maha jäänud. Kohe nende laevalejõudmlse järel asus laev reidile ankrusse. «Eestiranna» teekond Venemaa poole algas 24, aug kell 10.00. Karavan koosnes 17-st transportlaevast, mille ees liikus kolm miiniraalerit ja üks sõjalaev, järel kaluripaat (end. «Sulev») «Eestirand» liikus karavani sabas viimse transportlaevana. Keri (Kokskäri) tuletornist möödumisel tuli õhurünnak. 15.15 tabas «Eestiranda» kaks lennukilt visatud pommi. Mõlemad pommid tabaski teist trümmi. Üks pommidest tungis kogu laevast läbi ja lõhkes laevapõhja all. Teine pomm sai paremast poordist rikosheti, tungis keset päästevääde aseainena kuhjatud planguvirna laevalael, siis läbi kahe teki, sattudes trümmis asbetikottide virnasse, ja lõhkes seal.Peale asbestikottide oli trümmis veel 3 luksusautot ja hulgaliselt vineeripakke, mis pommi lõhkemisel paiskusid laiali inimeste peale. Kapteni arvates jäi seal rusude alla mehi 40-50 ümber.
Kuna vesi tungis trummi, tekkis suur paanika. Paljud tormasid laevalaele, haarasid lauad ja hüppasid koos nendega vette, paljud viskasid lauad enne vette ja hüppasid siis ise järele, põrutades end kukkudes meelemärkusetuks. Laev jäeti Keri ranna juurde seisma. Laeva politruk ja kapten käisid Keri tuletornis Tallinna telefoneerimas, kust vaatamata laeva raskele vigastusele anti käsk Leningradi poole edasi sõita! Kell 18.15 toimus teine rünnak laeva peatuma sundimiseks lennuk viskas pikeerides neli pommi ilmselt tahtlikult laeva kõrvale. Kõige lähemale sattunu lõhkes laevast umbes 10 meetri kaugusel. Lõhkejõud oli aga nii suur, et painutas plaadid masinaruumi kohal. Pomme visanud lennuk tegi pöörangu ja tulistas siis neljast kuulipildujast laeva veel leekkuulidega. Need tabasid aga komandosilda, nii et ohvreid ei olnud.
Teine õhurünnak tekitas uue paanika. Mehed nõudsid randa viimist, kuid vastuseks sellele avas politruk koos vene merekooli õpilastega käsigranaatide kasti. Ähvardamisest aga kaugemale ei jõutud. Uue paanika ja laeva vajumise tagajärjel sai kapten laeva omavoliliselt Prangli saare randa, kuhu jõuti kell 20.30.
Laeva esimene tüürimees ja mobiliseeritute hulgast lipnik Malahhov läksid saarele selgitama meeste maale toimetamise võimalusi'. 25. aug. hommikul kell 4.00 algaski algul haavatute, hiljem tervete maaletoimetamine. Laevale jäi ainult meeskond. Samal päeval sai laev ühelt lennukilt veel kaks tabamust ahtrisse. «Eestirand» oli juba laevalae ja alumise ruumi poole vahemaani vee all.
Lõuna paiku ilmus «Eestiranna» juurde Vene vahilaev, kuid põgenes Saksa kahuritule all võttes shleppi paadi laeva meeskonnaga. Paadi päästis ta shlepist lahti tuletorni lähedal merel. 26. ja 27. aug. möödusid saarel vaikselt, ainult lennukid käisid luuramas. 28. aug. viisid venelased ära vallamajja kogutud raadioaparaadid ning jahipüssid. Järgmisel hommikul 29. aug. kell 9.40 toimus Prangli saarel võimu ülevõtmine ja relvade äravõtmine venelastelt res.-kapten M. Grossbergeri juhtimisel, mille järel võim anti ülekohalviibivale vanemale sõjaväelasele kol. Engmaale. valve seati välja ka «Eestiranna» juurde, mis asetses kaldast umbes 300 m kaugusel.
Keskpäeval algas laevalt pääsnute registreerimine vallamajas. Mobiliseeritute hulgas viibiv end. riiginõukogu sekretär Mägi saadeti mannermaale kontakti loomiseks. Samal õhtul heisati suure männi otsa Eesti sini-must-valge ja vaatepunkti otsa keset saart veel olukorra teadmatuse tõttu valge lipp. Õhtul saabus saarele Loksa Omakaitse mehi, kaks eestlast Soome mundris ja saksa ohvitsere. Viimastega koos lahkus saarelt Neeme randa koi. Engmaa, kaasa võttes 4 raskemini haavatut. Saare komandandiks jäi siis kapt Grossberger. 30. aug. hommikul algas ülejäänud haavatute ja põrutada saanute maale vedamine.
Haavatuid ja põrutatuid oli üldse 81, nende hulgas 27 raskemini vigastatut (nende huika loeti ka luumurded jne). Haavatutele järgnesid terved mehed. Õhtupoolikuks oli Neeme randa toimetatud juba umbes 1800 meest. Päeval liikus merel jälle rohkesti venelaste paate. Rida mehi läks neid püüdma, kuid venelased avasid kuulipildujatule, misläbi sai surma 3 ja haavata 3 Loksa Omakaitse meest. Samal päeval anti saksa sõjaväelastele üle saarel vangistatud vene sõjaväelased lased 3 ohvitseri ja 45 alamvaelast.
Mobiliseeritute hulgas oli eraldatud umvbes 80 meest isikute lähemaks selgitamiseks. Mehed kuulas koha peal üle krim.-komissar K. Sammalkivi ja nad vabastati kõik peale kahe. Vahi alla jäetutest oli üks raudtee politruk Ivanov, teine keegi juudi soost advokaat, kes punaste päevil oli olnud kohtu-uurijaks.
Prangli saarele jäi esialgu koos komandandiga 57 meest surmasaanute saareletoomist ja matmist korraldama. «Eestiranna» teki alt trümmist saadi kätte esialgselt 13 surnut ja kaks kotitäit inimeste jäänuseid. Surmasaanud olid kõik dokumentideta. Ainult ühe isik selgus taskus olevaist pabereist, see oli Tallinnas, Tööstuse tn. 13 elutsenud Jaan Erm.
Surmasaanud maeti Prangli saare kaldale liivamäele, kuhu kaevati ühishaud 60 mehe jaoks. Ühishaua juurde paigutati nelja meetri kõrgune palgist rist pealkirjaga «Eestirand» 21.08.41. Esimeste maetute juurde paigutati tahvel pealkirjaga: «Jaan Erm ja 13 tundmatut». Matusetalituse toimetas end. Haansalu õpetaja res.-ohv. Kütt, kes kohalikele elanikele pidas saare kirikus ka tänujumalateenistuse. Hiljem maeti ühishauda veel 3 uppunut.
1. sept. hommikul andis komandant Prangli saarel võimu üle Eesti-aegsele vallavanemale, kes jäi ka kohaliku Omakaitse ülemaks. Saarele jäeti relvi ja varustust. Vallavanema kaitse alla jäi ka Äksi saar. Selleks ajaks oli meri jälle välja andnud 8 surnut, kelle matmise korraldas vallavanem. Viimased mobiliseeritusist jõudsid Prangli saarelt Neeme randa 2. sept. kell 14.42 ja asusid kohe koduteele Tallinna poole.» («Linna Teataja»)
Laev ehitati 1910. aastal Šotimaal. 1932. aastal ostis laeva 120 000 krooni eest samal aastal moodustatud heeringapüügi seltsi osaühing Kalandus. Tallinnas kohandati laev heeringapüügi jaoks ja see sai nimeks Eestirand. Tegemist oli tonnaažilt toonase Eesti suurima laevaga.
Tänu edukale püügile vähenes Eestis heeringa import mitu korda. Inglased lubasid kaubandusläbirääkimistel surveabinõuna piirata Eesti peekoni eksporti, kui Inglise heeringaimporti piiratakse. Seepeale kehtestati Eestis Põhjamerelt püütud kalale tollimaks. Maksu, ebaühtlase kalasaagi ja püügilaeva Läänerand uppumise järel lõpetas Kalandus tegutsemise ja 1937. aastast sai Eestirannast kaubalaev.
Nõukogude okupatsiooni ajal 28. augustil 1940. a laev natsionaliseeriti. 1941. aastal, kui algas Nõukogude-Saksa sõda, võeti Eestirand kasutusele transpordilaevana VT-532.
1941 a. augustis, kui Punaarmee taandus Wehrmachti eest ja valmistus Eestist evakueeruma, määrati Eestirand koos veel mitmete laevadega konvoisse, mis pidi viiima Nõukogude armeesse mobiliseeritud mehed Kroonlinna. Laeval oli umbes 3500 meest, kuigi leidub allikaid, mis väidab, et neid võis olla ka kuni 5000. Mobiliseeritute hulgas oli ka hulk Eesti kõrgemaid ohvitsere. Lisaks pidid laevaga Peterburi jõudma ka 75 teost Eesti kunstimuuseumi kogust, nende saatus on teadmata.
Konvoi väljus Tallinnast 24. augustil kell 10. Keri saare juures ründasid konvoid Saksa õhujõudude lennukid. Laev sai kaks pommitabamust, milles hukkus 44 inimest. Laev jäi aga tänu veekindlatele vaheseintele pinnale. Puhkenud paanikas hüppas siiski mitusada meest üle parda ja enamik neist uppus.
Kapten Boris Nelke keeldus punaste ähvardustest hoolimata edasi sõitmast ja juhtis lekkiva laeva Prangli läheduses madalikule.
2762 (teiste allikate kohaselt 2672) meest jõudis laevalt Pranglile. Pääsenute hulgas oli näiteks ka dirigent Neeme Järvi isa August Järvi. Väidetavalt olid punasõdurid üritanud laevalt saarele ujujaid algul ka tagasi merre ajada. Saarel võeti kolonel Arved Engmanni juhtimisel võim enda kätte ja kohapeal olevatelt vene sõjaväelastelt võeti ära relvad ning kõrge männi tippu heisati Eesti Vabariigi lipp.
Madalikul seisev laev sai hiljem veel kaks tabamust sakslastelt. Sõja jooksul uputas ja purustas punavägi madalikul seisva ja tähelepanu tõmbava üsna suure laeva lõplikult. Juba 15. novembril 1941 tulistas seda nõukogude allveelaev Štš-311 ja veel 1944. a augustis tulistasid vrakki lisaks nõukogude torpeedolennukid. 1946. aastal tõsteti laeva vrakk üles ja pukseeriti Tallinna Kopli lahte. 1948. aastal lõigati ta Paljassaares vanarauaks.
Sündmuste mälestuseks on Pranglile hukkunute ühishaua kohale püstitatud pärast taasiseseisvumist suur puidust mälestusrist.