Sellest ajast alates, kui üks uurimus arvas, et meie päikesesüsteemi ääres võib hiilida nn üheksas planeet, on astronoomid tegelenud selle asukoha määramisega, kirjutab UCL Mullardi kosmoselabori asedirektor ja füüsikaprofessor Andrew Coates veebiväljaandes The Conversation.
Kuna keegi pole seda planeeti vaatluse käigus veel näinud, on uurimus enamasti olnud arvutuslik. Planeedi eksisteerimise kohta tekkis arvamus alles pärast seda, kui teadlased märkasid, et selle ümbruses asuvad objektid liiguvad veidralt.
Jaanuaris Üheksanda Planeedi olemasolu välja pakkumisest alates on astronoomid modelleerinud selle struktuuri ja orbiiti ning hinnanud selle päritolu ning ohtu Maale. Kas oleme kõigi nende andmetega aga lähemal planeedi leidmisele? Vaatleme mõningaid hiljutisi tulemusi ja nende tegelikku tähendust.
Kõige hiljutisem selline uurimus on tulnud lagedale kahe võimaliku stsenaariumiga Üheksanda Planeedi päritolu kohta. Üks neist on see, et planeet võis alguse saada kujunemisjärgus välisplaneedina meie enda päikesesüsteemi alguses, kuid see lükati mõne protsessi, näiteks kokkupõrke, tulemusena päikesesüsteemi servale.
Võimalik on aga ka see, et meie Päike «varastas» Üheksanda Planeedi mõnelt Linnutee lähedal asuvalt tähelt 4,5 miljardit aastat tagasi ning see muudaks planeedi meile lähimaks päikesesüsteemiväliseks planeediks. Kuna tähtede kujunemise piirkonnad on suhteliselt tihedalt tähti täis, saavad süsteemid omavahel tõesti ühenduda – meie Päike sündis umbes tuhande tähega kobaras.
Tegemist on täiesti võimaliku olukorraga, kuid uurimus eeldab, et Neptuuni-suurused objektid olid piirkonnas üldiselt harilikud ning see oli meile lihtsalt teadmata. Uurimus arvab ka, et edasiste vaatluste ning Neptuunist kaugemal asuvate väiksemate objektide asukohtade ja orbiitide modelleerimise abil võime leida järgmisi vihjeid Üheksanda Planeedi päritolu kohta, olgu see siis algselt pakutud päikesesüsteemi südamiku laienemine või eksoplaneedi ülevõtmine.
Praegu on selgitused halvasti piiratud, sest Üheksanda Planeedi ja sellest mõjutatud objektide kohta puuduvad otsesed vaatlused. Niikaua on selline töö vaid huvitavate ideede allikaks, kuid lõpuks on meil siiski tõendeid vaja. Põnevust tekitab see, et kui planeet on olemas ja tegemist ongi üle võetud eksoplaneediga, on see tõenäoliselt meie parim võimalus lähitulevikus eksoplaneeti külastada.
Teised arvutisimulatsioonid eeldavad, et Üheksas Planeet oli Neptuuni ja Uraaniga sarnanev kauge jäähiiglane. Simulatsioonid arvutavad sellise taevakeha suuruse, temperatuuri, helenduse ja värvi evolutsiooni ning võimalikku liikumist oma kaugest asukohast Päikesele umbes 700 astronoomilise ühiku võrra lähemale.
See uurimus arvab, et Üheksas Planeet on «mini-Uraan», millel on rauast tuum, silikaadist vahevöö, jääst koor ja vesinikust/heeliumist väliskihid. Planeedi temperatuuriks oleks umbes -226 kraadi Celsiust (või 47 kelvinit), millest enamik on pigem sisemine soojus kui neelatud päikesevalgus. See tähendab, et planeeti oleks optiliste teleskoopidega väga raske näha, sest see peegeldaks väga vähe päikesevalgust, mistõttu oleks ta nähtava valguse asemel vaadeldav infrapuna lainepikkustel (kuumus).
Uurimus on kasulik planeeti modelleerivatele ja otsivatele teadlastele, sest see aitab neil täpsustada, mida nad otsima peaksid.
Üheksanda Planeedi välja pakkunud teadlane ja teised astronoomid kasutavad sihtmärgi leidmiseks erinevaid teleskoope, mis hõlmab endas edasist tööd WISE vaatluste andmetega ning Catalina taevavaatluste ja Pan-STARRSiga. Siiamaani on otsingud olnud edutud. Praegused ja planeeritud otsingud on alanud, ettepanekutega kasutada Mauna Kea observatooriumi Subaru, ALMA, Dark Energy vaatluste ja James Webbi kosmoseteleskoope.
Planeedi leidmiseks võib olla ka teisi võimalusi. Näiteks oli kunagi ennustus, et Cassini kosmosesondi orbiiti Saturni juures võib mõjutada Üheksanda Planeedi gravitatsioonijõud, põhinedes selle võimalikul asukohal Vaala tähtkujus umbes 630 astronoomilise ühiku kaugusel (1 astronoomiline ühik võrdub Maa ja Päikese vahelise kaugusega). Mitmed teadlased on selle mõtte suhtes aga skeptilised.
Miks pole me siis seda planeeti näinud? Uurimus, mis modelleeris planeedi ülesehituse, postuleeris ka selle leitavuse lihtsuse, kasutades WISEt ja sellesarnaseid vaatlusi ning hindas planeedi suuruseks vaid 3,7 Maad. Selline hinnang on märkimisväärselt väiksem alguses pakutud kümnekordsest suurusest. Uurimustöö läbiviijad väidavad seega, et planeeti oleks praeguste vahenditega väga keeruline näha, kuid see võib olla võimalik tuleviku teleskoopidega.
Lisaks sellele pakuvad mõned, et planeet võib praegu olla afeelis (kaugeim punkt Päikesest), mis muudab selle nägemise võimalikkuse veelgi väiksemaks. Veel üks erinev uurimus on aga suutnud otsitava ala muuta väiksemaks planeedi orbiidi ja kalde mudelleerimisega. Otsingud kitsenevad, aga aeglaselt.
Eeldatava orbiidiga 200 ja 1200-2000 astronoomilise ühiku kaugusel, on Üheksas Planeet meist palju kaugemal kui Päike, mistõttu peaksime asuma turvalises kohas. Vandenõuteoreetikud olid aga kiired välja pakkuma, et see planeet võib olla vaid esimene sellistest kehadest, millest vähemalt üks lõpuks meie poole sihib. Pole aga ühtegi tõendit, et ükski teadaolev või eeldatav keha on Maale ohuks. Vaatlejad hoiavad aga Maa-lähedaste kehade suhtes silmad lahti.
Üheksas Planeet, kui see on päriselt olemas, oleks kindlasti raskesti leitav. Me teame, et mõjud kuuele lähedalasuvale kehale on vasturääkivusteta selle olemasolule, kuid isegi see teadmine pole astronoomide poolt universaalselt vastuvõetav. Olenemata sellest, on tegemist kindlasti piisavalt mõjutava teadmisega, et asja lähemalt uurida. Arvutisimulatsioonide abiga on otsingud kitsenemas. Samal ajal on ka tehnoloogia arenemas ning piirkonna vaatlused paranemas. Kui Üheksas Planeet on olemas, peaksime selle leidma lähima mõne aasta jooksul.