/nginx/o/2016/08/08/5703205t1h09c9.jpg)
President Obama on öelnud, et tõenäoliselt pole kunagi ajaloos olnud inimest, kes oleks paremini ettevalmistatud, et saada tema mantlipärijaks. Tõsi – Hillary Clintoni CV on muljetavaldav. Tal on kõik eeldused, kogemused ja kontaktid, saamaks USA presidendiks, kuid ometi on tal suuri raskusi võita ameeriklaste südamed, kirjutab New Mexico ülikooli politoloogiamagistrant Hanna-Kaisa Lepik.
Hillary Clinton on inimene, kelle võiks kahtlemata panna juhtima mõnda suurfirmat. Autoriteetse ja tulemustele orienteeritud liidrina oleks ta võimeline tagama edu oma ettevõtmistes. Poliitikas on aga lisaks nendele omadustele tarvis karismaatilist isikupära, mis võluks rahvast ja tooks nad valimiskastide juurde. Hillaryl puudub loomupärane karisma, mis on omane näiteks tema abikaasale, Trumpile, Sandersile ja Obamale. Eriti noorte jaoks tundub Hillary liiga privilegeeritud ning temaga on raske suhestuda. Oma püüdlustes rahvamehelik näida, kõlavad tema väljaütlemised koomiliselt või lausa võltsilt. Raske on tõsiselt võtta 12 500-dollarilises Armani jakis inimest, kes samal ajal peab kõnet, milles kutsub riiki üles lahendama probleeme, nagu majanduslik ebavõrdsus ja vaesus. Nii väga kui ta ka ei püüaks, tundub ta inimestele kalk.
Kuigi ülalpool loetletud omadused ei tee teda just kõige meeldivamaks inimeseks, ei peakski see olema kriteerium, et presidendiks saada. Maailma võimsaima riigi liidrilt ootakski pigem ratsionaalseid ja hoolikalt läbimõeldud otsuseid, kui emotsioonidele rajatud rutakaid tegusid, mis võivad ohustada rahvusvahelist julgeolekut. Kahjuks ei saa valijatelt sellist ratsionaalsust oodata, sest emotsioonid kipuvad olema tugevamaks ajendiks kui mõistus. Jälgides selle aasta valimisi USAs, tundub, et Hillary-tüüpi klassikaliste profipoliitikute aeg on ümber, sest rahvas januneb uuenduste järgi ning kõik süsteemisisesed kandidaadid tunduvad tagurlikud.
Maailma võimsaima riigi liidrilt ootakski pigem ratsionaalseid ja hoolikalt läbimõeldud otsuseid, kui emotsioonidele rajatud rutakaid tegusid, mis võivad ohustada rahvusvahelist julgeolekut. Kahjuks ei saa valijatelt sellist ratsionaalsust oodata, sest emotsioonid kipuvad olema tugevamaks ajendiks kui mõistus.
Oma vastukampaanias hoidus Sanders härrasmehelikult Clintoni skandaalidele tähelepanu tõmbamast ning keskendus tema poliitilise platvormi kritiseerimisele – viisakus, mis puudus vabariiklaste eelvalimistel. Tõenäoliselt ei tahtnud ta oma kampaaniaga demokraate pikas perspektiivis nõrgestada, kuid see, mille Sanders ütlemata jättis, saab ära kasutatud Trumpi poolt, kes oma vastukampaanias demokraatidele juba armu ei anna. Tuues Clintonit ümbritsevad skandaalid veelgi enam päevavalgele, võib Trump oma vastase mainet tugevalt kahjustada. Demokraatidel jääb vaid loota, et Ameerika vihkab Trumpi piisavalt, et olla nõus tolereerima Clintoni valitsust.
Üllatavalt ei oma nii ilmselged teemad, nagu tema sugu ja varasemad probleemid abielus olulist kaalu nendel valimistel. Isegi Donald Trump, kes pühendas terve oma 40-minutilise kõne puhtalt Clintoni mahategemiseks, ei pidanud vajalikuks teha endale omaseid šovinistlikke märkusi või tõstatada Bill Clintoni truudusetuse küsimust. Ta leidis küllalt muid negatiivseid aspekte, mida kritiseerida, ja nimetas Hillaryt korrumpeerunud maailmaklassiliseks valetajaks
Donald Trump on end juba kirjutanud ajalukku kui kõige ebapopulaarsema presidendikandidaadi, kuid Hillary Clinton pakub talle selles võitluses tugevat konkurentsi. Mõlema kandidaadi maine on nii kehv, et tulevased valimised tõotavad tulla vastuhääletamised. Isegi Clintoni tuline vastane Bernie Sanders on lubanud novembri valimistel anda hääle Clintonile, peatamaks Trumpi pääsu Valgesse Majja.
Siit tuleb välja ka ameerikaliku kaheparteisüsteemi masendav aspekt – võitjaks osutub kandidaat, keda vihatakse veidi vähem kui tema vastast. Alternatiivi tegelikult ei olegi, sest USA valimistel, kus võitja võtab kõik, on hääl kolmandale parteile põhimõtteliselt lootusetu üritus. Kuna paljud Bernie Sandersi toetajad ei ole nõus Hillary leeri üle minema, siis on viimasel ajal kõlanud üleskutsed, et Sanders võiks siiski sõltumatu kandidaadina valimistel osaleda. Tema populaarsuse tõttu tooks see aga tegelikult võidu vabariiklastele, kuigi Sanders ja Clinton saaksid kahepeale kokku rohkem hääli kui Trump. Demokraatide õnneks on Sanders sellisest plaanist loobunud.
See on huvitav, kuidas inimese isiksus suudab sellises võitluses nii olulist rolli mängida. Ometi ei vali ju rahvas endale uut parimat sõpra, vaid tugevat liidrit riiki juhtima ja julgeolekut tagama. Kuigi Hillaryle saab ette heita palju, alates kahtlaste annetuste vastuvõtmisest kuni küsimuseni, mida tal oli varjata, kui pidas vajalikuks kustutada üle 30 000 meili, siis tema kaalutletud ja jäine hoiak, mis tundub osadele lausa ebainimlik, ei tohiks saada määravaks. Vastupidi, tema isiku omadused teeksid temast vägagi adekvaatse presidendi võrreldes Trumpiga, kelle impulsiivne käitumine hirmutab paljusid välispoliitika eksperte.