Hiljutisel aasta pressikonverentsil meenutas Vladimir Putin üht ammutuntud õpetlikku lugu. Hakatud kord kedagi Petrovi kõrgemale ametikohale edutama. Esimene osakond kohe vastu: ei sobi, tal olnud kunagi pahandusi kasukaga. Täpselt ei mäleta, kas tema varastas kelleltki kasuka või temalt varastati. Igatahes mingi jama selle kasukaga oli, parem siiski mitte edutada.
Postimehes võtab kirjamees Olev Remsu muu hulgas taas kõne alla ligi veerand sajandit vana loo poliitilistest kingapaeltest («Rüütel, Savisaar ja Helme», PM 3.05). 1992. aasta presidendivalimiste eel 28.veebruari Ekspressis tegi sel teemal avalöögi Vilde kolhoosi kunagine esimees Erich Erilt. Ta süüdistas Arnold Rüütlit enda alandamises ja Moskva joodikule kingade jalga aitamises ning kingapaelte sidumises. Tema kupatanuks vene igeriku paljajalu Tallinna tagasi.
Paar nädalat tagasi, 21. aprilli Maalehes on see lugu üksipulgi lahti arutatud. Kui Arnold Rüütel ka aitas NLKP Keskkomitee peasekretäri Brežnevi üht lähimat usaldusmeest Viktor Golikovi riietumisel, siis käitus ta nii nagu korralikule inimesele kohane ja heaks kombeks. Golikov nimelt oli invaliid, kel puudus vasak käsi!
Olev Remsu arvates polevat Rüütli toetajatele oluline, kas ta on sidunud kolhoosi saunapidudel tähtsate Kremli tšinovnikute kingapaelu. Poliitsümpaatia ei hoolivat loogikast ja argumentatsioonist, see rajanevat ainult tunnetel.
Remsul on kahtlemata õigus oma arvamusele nagu igaühel meist. Samas aga ei saa tegelikult toimunut maha vaikida ega moonutada. Ammugi mitte tõde faktidest lahutada ega seda kahtlastesse kasukatesse rüütada. Tolle kulunud ja vildaka kingapaelte-jutu võiks ehk kord juba prügikasti visata.