Oleks vastutustundetu lubada Euroopa Liidul laguneda kriisi kontrolli alla saamise jaoks vajaliku rahastamise puudumise tõttu, kirjutab ärimees ja filantroop George Soros.
George Soros: kuidas saaks Euroopa migratsioonikriisi kontrolli alla? (15)
20. aprill 2016, 19:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Liidu ja Türgi vahel peetud läbirääkimistel kujunenud asüülipoliitika rakendus 4. aprillil, kui 202 asüüliotsijat Kreekast välja saadeti. Poliitikal on aga neli fundamentaalset viga:
Türgiga pidas läbirääkimisi ja Euroopa Liidule kehtestas selle poliitika Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.
Kava on tõsiselt alarahastatud.
Kava ei ole vabatahtlik, sest kehtestab paljudele liikmesriikidele vastumeelsed kvoodid ning nõuab pagulaste asustamist riikidesse, kus nad elada ei taha.
Kava muudab Kreeka de facto hoiukoduks, millel pole piisavalt vahendeid juba seal viibivate asüüliotsijate jaoks.
Kõiki neid puudujääke saab vähendada. Euroopa Komisjon teadvustas osa neist 6. aprillil uues Euroopa asüülisüsteemi puudutavas ettepanekute komplektis. Komisjoni ettepanekud sõltuvad ikka veel kohustuslikest kvootidest. See ei saa kunagi töötada. Komisjoni esimene asepresident Frans Timmermans kutsub üles arutelule.
Ettepanekud olukorra parandamiseks
Usun, et Euroopa jaoks kõikehõlmav asüülipoliitika peaks kehtestama kindla ja usaldusväärse iga-aastase eesmärgi vahemikus 300 000 – 500 000 pagulast. See on piisavalt suur arv, et anda pagulastele garantii, et nad jõuavad kunagi kindlasti oma sihtkohta, kuid samas piisavalt väike, et oleks võimalik paigutuda isegi praeguses ebasoodsas poliitilises kliimas.
Nõudluse ja pakkumise vabatahtlikuks sobitamiseks on teistel aladel kehtivad tehnikad, näiteks õpilaste sobitamine koolidega või internide kokkuviimine haiglatega. Pagulaste puhul peaksid kindla sihtkoha soovijad ootama kauem, kui need, kes nõustuvad neile määratud asukohaga. Registreeritud asüülitaotlejad peaksid siis ootama oma järge seal, kus nad parasjagu asuvad.
Tegemist oleks praegusest kaosest, mille peamisteks ohvriteks on migrandid, palju odavama ja vähemvaluliku lahendusega. Trügijad kaotaksid oma koha, mis peaks olema piisavaks ajendiks reegleid järgida.
See plaan vajaks ellu viimiseks vähemalt 30 miljardit eurot aastas. Kulude hulka kuuluksid sel juhul juba ka Türgile ja teistele «eesliini» riikidele pakkuda piisavat rahalist abi, et seal elavad pagulased saaksid töötada ja oma lapsi koolitada, luua Euroopa Liidu riikide vaheline ühtne asüüliagentuur ja piirivalve, käsitleda Kreeka humanitaarkaost ning kehtestada Euroopa Liidu riikide ühtsed standardid pagulaste vastuvõtmisel ja integreerimisel.
Raha peaks jaguma, pole poliitilist tahet
Euroopa Liit on kahtlemata võimeline aastas 30 miljardit eurot kokku saama – tegemist on vähem kui 0,25 protsenti selle 28 liikmesriigi kombineeritud SKPst, mis on rohkem kui 16 triljonit eurot ning vähem kui 0,5 protsenti nende riikide valitsuste kulutustest. Puudu on aga poliitilisest tahtest. Euroopa Liidu finantsreeglid piiravad enamikul riikidel suurendada eelarvepuudujääke, finantseerides neid uue laenu andmisega. See on põhjus, miks seda küsimust pole tõstatatud, veel vähem siis tõsiselt käsitletud.
Varem või hiljem peab selleks, et pagulaskriisiga toime tulla, uusi makse kehtestama. Igal aastal ebapiisava finantseeringu kokkukraapimine ei jõua seda tööd teha. Suuremad rahasüstid võimaldaks Euroopa Liidul mõningatele ohtlikematele tagajärgedele tõhusamalt reageerida, aidates majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid dünaamikaid kallutada eemale võõravihast ja vaenulikkusest konstruktiivsete tulemuste suhtes, mis oleksid kasulikud nii pagulastele kui riikidele. Pikas perspektiivis vähendaks see Euroopa kulutusi pagulaskriisi kontrolli alla saamisel ja sellest taastumisel.
Euroopa Liidu bilansi rahastamiseks kasutamise kohta on tugevaid pooltargumente. Ülemaailmsete intressimäärade ajaloolise madalseisu tõttu on praegu eriti hea aeg kasutada Euroopa Liidu AAA krediidihinnangut. Selline käik pakuks ka vajalikku majanduslikku stiimulit. Kavas sisalduvad summad on makroökonoomilise olulisusega, eriti seetõttu, et see raha kulutataks kohe, mis tekitaks mitmekordistumise efekti. Kasvav majandus muudaks immigrantide vastuvõtmise palju lihtsamaks, olgu tegemist siis pagulaste või majandusmigrantidega.
AAA krediidihinnangu kasutamine
Küsimus seisneb selles, kuidas Euroopa Liidu AAA krediidihinnangut kasutada nii, et ei tekiks opositsiooni, eriti Saksamaal? Esiteks peame aru saama, et Euroopa on juba AAA krediidihinnanguga laenaja. Eurotsooni kriisi ajal lõi Euroopa Liit finantsvahendid nagu Euroopa finantsstabiilsuse mehhanism (EFSM) ja Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM), mis on meelepärastel tingimustel võimelised kiiresti kokku ajama kümneid miljoneid eurosid.
Need üksused, mis omavad arvestatavat laenuvõimet, peaks ümber suunama, et tagada migratsioonikriisi jaoks vajalik rahastus. Juba olemasoleva mehhanismi kasutamine, kuigi uue eesmärgiga, oleks palju tõhusam lahendus kui uue loomine. Vaja on ainult poliitilise otsuse tegemist – sellise otsuse, mille saaks vastu võtta lühiajalise etteteatamisega.
Seda ülesannet võiks hakata täitma kaks rahaallikat – EFSM (eurotsooni liikmetele) ja maksebilansi toetusmehhanism (eurotsooni mittekuuluvatele Euroopa Liidu liikmesriikidele). Mõlemal on Euroopa Liidu täielik toetus, mistõttu puudub vajadus riiklike garantiide või riiklike parlamentide heakskiidu järele. Kahe üksuse kogu laenuvõime on 110 miljardit eurot – number, mis vastab Euroopa Liidu eelarveaasta kogutulule.
Maksebilansi toetusmehhanismi 50 miljardi eurone laenuvõime on peaaegu täielikult kasutamata. EFSM on pikendanud umbes 46,8 miljardi euro ulatuses laene Portugalile ja Iirimaale, kuid omab siiski märkimisväärset reservi. Kokku on neil üle 60 miljardi euro reservi, mis kasvab igal aastal Portugali ja Iirimaa laenumaksete arvelt.
Vaja on uusi maksutulu allikaid
Just nagu eurokriis, vajab ka pagulaskriis kiiret reageerimist. Erinevus praeguse ja eurokriisi vahel seisneb aga selles, et kasu saavad riigid – Jordaania, Türgi ja Kreeka – on eesliinil, kuigi tegemist on kollektiivse koormaga. Neil on õigus abirahadele ja nad ei peaks olema sunnitud saadud raha tagasi maksma. Selle asemel peaksid Euroopa Liit ja selle liikmesriigid leidma uusi maksutulu allikaid, et kiirrahastamise summat tagasi maksta.
Uus maksutulu võib tulla mitmetest erinevatest allikatest, sealhulgas üleeuroopalisest käibemaksust, mis juba toodab tulu, erimaksust kütusele, mille on pakkunud välja Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble, või uuest maksust Euroopa Liitu sisse reisijatele ja viisaavaldustele, mis kannaks osa koormast üle Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide kodanikele.
Kuigi uute maksude kehtestamise protsess võtaks kaua aega, vajaksid võlakohustuste omanikud garantiid, et nende võlakirjad jäävad kehtima ja saavad kinni makstud. Seetõttu peab Euroopa Liit tagama, et ta hakkab vajalikuks ajaks saama uut maksutulu, isegi kui selle täpne allikas pole veel kindel.
Püsima jääb küsimus vajaliku poliitilise tahte loomise kohta. Euroopa Liit on üles ehitatud demokraatlikel põhimõtetel. Olen arvamusel, et vaikne enamus soovib liidu säilimist, isegi kui see pole praegu hästi töötav institutsioon. Nende poliitilised juhid kuulavad neid, kui nad oma hääle kuuldavaks teevad.
Pagulaskriis on Euroopale eksistentsiaalseks ohuks. Oleks vastutustundetu lubada Euroopa Liidul laguneda kriisi kontrolli alla saamise jaoks vajaliku rahastamise puudumise tõttu, kuigi piisava raha puudumine on peamiseks takistuseks, et eesliini riikides programme edukalt läbi viia. Ajalooliselt on riigid hädaolukordadele reageerides andnud välja võlakirju. Millal veel peaks Euroopa Liit oma AAA krediidihinnangut ära kasutama, kui mitte surmaohus olles?
George Soros on ärimees ja filantroop, Sorose Fondi juhatuse ning Avatud Ühiskonna Sihtasutuse eesistuja.
Copyright: Project Syndicate, 2016.