Mõni kuu pärast Tallinna Kunstihoone (Vabaduse väljak 8) avamist, 19. jaanuaril 1935 alustas maja keldrikorrusel avaballiga oma tegevust esialgu ööklubina Kujutavate Kunstide Klubi (KuKu Klubi). Sellest sai legendaarne kultuurirahva kohtumispaik mitmele põlvkonnale erinevate riigikordade ajal.
Oma mälestuste raamatus «KuKu Klubi kuldsed ajad» meenutas Heinz Valk: «KuKu klubi on teada ka paljudele neile, kes pole eesti kunstieluga lähemalt seotud olnud, kuid on seltskonnas kuulnud lugusid KuKus valitsenud vabameelsusest ja seal juhtunud lõbusatest seikadest... Nõukogude okupatsiooniperioodil on KuKu üks rahvusliku eneseteadvuse hoidmise ja punavõimule vaimse vastuseisu paik.»
See boheemlik ja privaatne vaba mõtlemise ning olemise koht oma taskukohase baari ja restorani, koosolekuruumide ja piljardisaaliga oli teise kodu eest paljudele loovinimestele. See oli inspiratsiooniallikas ja uute ideede sünnipaik. Olude kiuste tunti seal end ühtse perekonnana mitme põlvkonna vältel.
Iga ajastu ja uued tegijad andsid KuKu klubile oma näo nii ürituste, käitumise, toitude kui ka interjööriga. Eesti taasiseisvumine ja omanike vahetus ei jätnud ka klubi mõjutamata ning vanal kujul ta enam ei jätkanud.
Klubi läks küll laiali, kuid juba 7. aprillil 1992 alustati pärast põhjalikke ümberkorraldusi uute asutajatega, et taas ellu äratada KuKu traditsioone. Uste avamisel olid kohal ka ajakirjanikud, kellele tutvustati kunstnik Marko Kekishevi kujundatud klubi uut tunnusgraafikat, sisearhitekt Eero Jürgensonilt uue ilme saanud klubi ruume ning restorani uuenenud menüüd. Klubi juhtis seitsmeliikelise juhatus, presidendiks valiti tekstiilikunstnik Signe Kivi ja klubi direktoriks sai Piret Luigend.
Kui minu tehtud foto, millel saali nurgalauas istunud Voldemar Väli, Leopold Ennosaar, Alo Hoidre, Paul Luhtein, Arne Uustalu, Ülo Teder ja Heinz Valk vestlesid Signe Kiviga, Sirbis ilmus, oli juures ka Kivi kommentaar: «Kuna KuKu klubi sisekorras rõhutati, et Tallinnas peab olema üks koht, kus inimene end privaatselt tohib tunda, siis soovitati ajakirjanikel siit kõmu-uudiseid mitte hankida. Selle pildiga on antud näide avalikustamise viimasest piirist.»