Viimastel kuudel on Eesti meedias olnud palju juttu Ameerika Ühendriikide presidendivalimistest, kuid on kuidagi varju jäänud, et peale maailma juhtriigi selgub tänavu uus riigipea ka meil Eestis, kuna Toomas Hendrik Ilvese teine järjestikune ametiaeg lõppeb 11. oktoobril.
Kui Ühendriikides teatasid esimesed poliitikud otsusest presidendiks kandideerida juba 2014. aasta lõpul ning 2015. aasta algul, siis Eestis pole veel veidi üle nelja kuu enne presidendivalimisi selge, kes ikkagi kandideerivad. Põhimõtteliselt on meil kuni tänaseni vaid spekulatsioonid ning ka isikud, kelle kandidatuuri üle spekuleeritud, on seni eelistanud selles osas vaikida. Nüüd on Siim Kallas esimesena otsustanud vaikimise murda, kutsudes 16. aprillil Estonia teatrisse omavalitsusjuhte, erakondade juhtpoliitikuid, ajakirjanikke ja arvamusliidreid, et nende ees teatada oma kandideerimisest presidendivalimistel.
67-aastane Siim Kallas on teatud mõttes üks viimaseid mohikaanlasi, kes poliitikas olnud juba 1980. aastate lõpust. Kallas on 2002–2003 olnud peaminister ning ühtlasi on ta eurobürokraatias kõige kõrgemale jõudnud eestlane, olles aastatel 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. Teine ekspeaminister Tiit Vähi on Kallase kohta naljaga pooleks öelnud, et Kallase suurepärases poliitikukarjääris on puudu vaid veel kaitseväe juhataja kogemus.
Üks amet, mida Siim Kallas pole oma poliitikukarjääri vältel veel pidanud, on ka Eesti Vabariigi presidendi oma. Kuid oma kandideerimisest teatanuna on võimalus seda saada päris suur ning ka otsus oma kandidatuuriga välja tulla räägib sellest, et seda peab võimalikuks veteranpoliitik isegi.
Pole kahtlust, et Siim Kallas saaks selle ametiga hakkama, kuid kui vaatame tseremoniaalset presidendiinstutsiooni Eestis, siis pole see tema võimeid arvestades talle võib-olla sobiv amet. Vähemalt mitu Eesti mõjukat inimest on avaldanud arvamust, et Kallas sobiks pigem peaministri ametisse, eriti seoses Euroopa Liidu vastutusrikka eesistumisega 2018. aastal.
Võib-olla tuleks seoses presidendivalimistega laiemalt ja sisukamalt diskuteerida ka presidendiinstitutsiooni üle Eestis, mh selle üle, kas riigipead peaks valima rahvas või riigikogu. Seni on absurdsel kombel pigem diskuteeritud presidendi naistest ja nende rollist, aga ka hüvedest. Presidendiinstitutsiooni skaala ühes otsas on presidentaalne mudel, nagu Ühendriikides, ja teises otsas parlamentaarsed riigid, nagu Eesti ja Saksamaa, kus presidendiinstitutsioon on ülinõrk. Praeguses Euroopa Liidus annab tooni Saksamaa mudel, milles juhtiv roll on kantsleril ehk peaministril ning olulisemaid asju lahendataksegi valitsusjuhtide kohtumistel. See on üks põhjuseid, miks võimuta presidendiinstitutsiooni väärtus on Eesti poliitiliste jõudude silmis sedavõrd devalveerunud, et neli kuud enne valimisi ei kiirusta isegi keegi kandidaatidega välja tulema.