Kommertslikust asendusemadusest sündinud beebide ülemaailmne turg on kahanemas. India, Nepaal, Tai ja Mehhiko on kasutusele võtnud meetmed, mis piiraksid või keelustaksid välismaalastel kohalike surrogaatemadeks palkamist. Kambodža ja Malaisia järgivad tõenäoliselt nende eeskuju, kirjutab Londoni ülikooli meditsiinieetika emeriitprofessor Donna Dickenson.
Tegemist on üllatava ja teretulnud arenguga ettevõtlusharus, kus tavapärased püüdlused turgu nõrgestada on juba ammu kõrvale jäetud. Biotehnoloogia vähese kriitikameelega toetajad kipuvad ülistama fakti, et tehnoloogilised läbimurded edestavad valitsuste piiranguid, väites, et see on lubanud teadusel takistusteta areneda. Selle positsiooni naiivsuse toob aga hästi esile asjaolu, et ajalooliselt kommertsliku surrogaatluse keskusteks olnud riigid soovivad seda jätkuvalt lõpetada.
Pole just kokkusattumus, et riigid, kus mis püüavad takistada rahvusvahelist asendusemaduse äri, on riigid, kus see aset leiab. Uuringud pole seni kuidagi tõestanud väidet, et kõik osalised – surrogaatemad, imikud ja tulevastest lapsevanematest tellijad – saavad tehingust kasu.
Võtame näiteks India, kus asendusemaduse äri väärtuseks peetakse 400 miljonit dollarit aastas – veel hiljuti tegutses riigis umbes 3000 viljakuskliinikut. Kesk kasvavat hirmu, et äriline surrogaatlus viib inimkaubanduse ja naiste ärakasutamiseni, on India valitsus jõudnud järeldusele, et eetilised huvid on olulisemad kui majanduslik kasu.
India pole veel surrogaatlusevastast seadusandlust valmis saanud, kuid debati kulgemine alates 2008. aastal välja pakutud seaduseelnõust illustreerib kiireid muutusi suhtumises sellesse praktikasse. Varaseimad seaduseelnõu kavandid kiitsid ärisurrogaatluse tegelikult heaks ja kohustasid surrogaatideks palgatud emasid oma lapsi ära andma. Tavaõiguse kohaselt on lapse kandja ka seaduslikult tema ema, mistap oleks see säte olnud radikaalselt surrogaatlust toetav.
Sestsaadik on arutelu fookus muutunud, kuna päevavalguse kätte on jõudnud selle äri ebameeldivad ja mõnikord isegi pentsikud küljed.
Näiteks Saksamaal, kus surrogaatlus on ebaseaduslik, oli juhtum, kus riik keeldus vastu võtmast sakslasest paarile Indias asendusema sünnitatud kaksikuid, mistap algas Indias arutelu, kas kaksikutel on õigus hoopis India kodakondsusele. Kerkis küsimus, kas surrogaatema saab käsitleda laste kohaliku kodakondsusega vanemana.
2015. aasta oktoobris kuulutas India tervise- ja perekondliku heaolu minister ülemkohtu survel, et rahvusvaheline äriline asendusemadus on põhiseadusevastane. Meditsiiniuuringute nõukogu saatis kõikidele kliinikutele teate mitte «võõrustada» välismaalastest paare, sealhulgas ka mitteresidentidest India kodanikke ja India päritolu inimesi. Järgmisel kuul keelustas terviseuuringute osakond surrogaatemadesse siirdatavate embrüote impordi, mis muutis protseduuri peaaegu võimatuks.
Muidugi pole India ainuke rahvusvahelise asendusemadusega seotud riik. Näiteks on seal kehtestatud piirangud, mis lubavad asendusema kasutada vaid vähemalt kaks aastat abielus olnud heteroseksuaalsetel paaridel, sundinud osa sest ärist mujale kolima, kõige enam Taisse.
Aga ka seal on suhtumine muutumas, eriti pärast seda, kui üks austraallastest paar keeldus võtmast vastutust asendusemale sündinud Downi sündroomiga lapse eest. Paar võttis küll poisi kaksikõe, kuid selgitas, et see, mille eest nad maksnud olid, polnud ema pakutav «teenus», vaid lapsed ise – vähemalt see üks laps, kes vastas nende nõudmistele. Selle tulemusel on üsna keerukas väita, et piiriülene surrogaatemadus ei ole samaväärne imikute müümisega.
2015. aasta augustist alates lubab Tai asendusema kasutamist vaid neile paaridele, mille ühel osapoolel on Tai kodakondsus. «Selle seaduse eesmärk on peatada Tai naiste emakate saamine kogu maailma emakateks,» kirjeldas olukorda Tai Riikliku Seadusandliku Assamblee liige Wanlop Tankananurak. Seaduse rikkumisel võib kuni kümneaastase vangistuse saada nii surrogaatema kui lapse ostja. Hell teema on surrogaatemadus ka Tais, kus mõningad inimesed näevad seda uuskolonialistliku ekspluateerimisena, lääneriikide elanike kogutavaks tooraineks on siinkohal siis beebid.
2015. aasta novembriks kolis umbes tosin India ja Tai kliinikut Kambodžasse Phnom Penhi. Selline sündmuste käik tundub kõigepealt toetavat argumenti, et kõnealust kaubandust ei ole võimalik kunagi lõpuni maha suruda, vaid ainult ümber asustada. Siiani on Kambodžasse kolinud kliinikute arv siiski väike. Mõned raportid viitavad sellele, et Kambodža siseminister kavatseb käsitleda emakaäri samamoodi kui inimkaubandust, millega võib kaasneda ka vanglakaristus.
Pärast avalikkuse hukkamõistu otsustas ka Nepaal hakata asendusemaduse äri tõkestama. Pärast 2015. aasta aprillis Katmandus toimunud maavärinat evakueeris Iisrael 26 surrogaatlusest sündinud imikut, kelle bioloogilisteks vanemateks olid Iisraeli kodanikud. Lapsed ilmale toonud emad, kellest enamik olid sinna tulnud Indiast, jäeti katastroofipiirkonda hätta.
Ka Malaisia paistab olevat teel praktika keelustamise poole. Mehhikos on aga ainsaks surrogaatlust lubavaks piirkonnaks Tabasco osariik. Asendusemasid võivad kasutada aga vaid mehhiklastest heteroseksuaalsed abielupaarid, milles naine on viljatu. Seaduseelnõu arutelu käigus mõistis asetäitja Veronica Perez Rohas surrogaatluse hukka kui «uue mooduse ekspluateerida naisi ja nendega kaubelda».
Muidugi on olemas risk, et jätkuv rahvusvaheline mahasurumine sunnib ärisurrogaatluse põranda alla. Siiski see risk rõhutab vaid vajadust selge ja range seadusandluse järele. Isegi kui mõned vanemahakatised on nõus seadust rikkuma, peletavad karistused enamiku neist eemale, eriti kui riskida tuleb sellega, et neil ei lubataks last alles jätta või et neile ei antaks lapse jaoks väljasõiduviisat.
Surrogaatluse pooldajad rõhuvad selle kasulikkusele, mille hulka kuulub näiteks rohkemate inimeste võimalus saada järglasi. Kuigi tegemist on tõeste ja oluliste ajenditega, ei saa neid siiski pidada olulisemaks maailma kõige haavatavamate naiste ekspluateerimisest.
Donna Dickenson on Londoni ülikoolis meditsiinieetika ja ühiskonnateaduste emeriitprofessor.
Copyright: Project Syndicate, 2016.