Andres Herkel: demokraatia tulihänd ja tasakaalu külm pea

Andres Herkel Foto: Erik Peinar/Riigikogu

Eestis jääb puudu koostööst, kirjutab Vabaerakonna esimees Andres Herkel. See kehtib ka majanduse puhul-rohkem koostööd on tarvis nii ekspordi edendamiseks kui ka näiteks rakenduslikesse teadusuuringutesse panustamiseks

Ühiskond kasvab koostöös. Kui vastandlike seisukohtadega inimesed ei suuda sisukat dialoogi luua, vaid solvuvad ja tõmbuvad nurka, siis on raske loovalt uut Eestit ehitada. Selline pidur on meie avalikul väljal olemas, seda on nimetatud «nüansimeele kriisiks» (Aare Pilv), aga ka ühiskonda läbivaks «külmaks konfliktiks» (Tõnu Lehtsaar). Probleem on kompromissivõime puudumises, samuti avaliku tähelepanu liigses koondumises äärmustele. Pooltoone pole justkui olemaski.

Meie arvates ei tohi rändekriisi, samasooliste kooselu ja muid kõrge emotsionaalse laenguga probleeme ära kasutada erinevate äärmuste üleskütmiseks ja hirmu külvamiseks. Nn kultuurisõda, mille ühes äärmuses on EKRE ning teises sotsiaaldemokraadid, ei vii Eestit edasi, vaid see on ehe näide nüansimeele puudusest. Sellise külma konflikti ülekuumenemist näeme mitmel pool, näiteks meile nii olulises partnerriigis, nagu seda on Poola.

Ja veel. Väärtusotsuseid ei tohi kaitsta pahelise seadusloome ja õigusselgust kahandavate sammudega. Paraku tehakse seda pidevalt. Suur õigusloomemasin tuleb tagasi tõmmata, tuleb naasta lakooniliste ja võimalikult selgete lahenduste juurde.

Kuldse kesktee filosoofia ulatub aegade algusesse. Alati on sel oponente, kes ütlevad, et edasiviiv vägi peitub radikaalsuses, keskteeotsija on konformist ja muganduja. Nagu muistses mõistujutus, on mõlemal õigus.

Ühes hiljutises diskussioonis kerkis esile «radikaalse kesktee» mõiste. Selline vastuolude kokkupanek on mu meelest täiesti võimalik, kuid samas sõnaühendis võib radikaalne kesktee pelgalt teravmeelseks rumaluseks jäädagi. Kui aga radikaalsus ja keskteevalmidus vaid sidesõna võrra teineteisest lahutada, võivad nad vabalt kirjeldada poliitilise programmi erinevaid aspekte – kasvõi Vabaerakonna manifesti, millega me end läinud sügisel määratlesime.

Demokraatia tulihänd

Tulime poliitikasse end riigikogus sisse seadnute jaoks ebamugava, ilmselt radikaalse teemaga, mis nõudis parteide riikliku ületoitmise lõpetamist. Normaalsus eeldab võrdseid konkurentsitingimusi, eeldab seda, et poliitilise eliidi jaoks kehtivad sama ranged rahakasutamise nõuded, mis kehtivad ülejäänud ühiskonna jaoks.

Erakondade rahastamise mudel ei tohiks juba eos lämmatada uute tulijate ja valimisliitude võimalusi. Ja raha olgu mõõdukalt, mitte pillavalt palju. Sama põhimõte peaks kehtima riigikogu kuluhüvitiste ja muude avaliku sektori privileegide puhul.

Näeme vajadust selge muutuse järele reas küsimustes, mis puudutavad demokraatia toimimist. Demokraatiapaketiks olemegi oma ettepanekuid kutsunud. Räägime kogukondade toimimisest, valija häälele suurema kaalu andmisest ning valimisliitudele võrdse konkurentsiõiguse tagamisest. Omavalitsusreformi puhul peab esmatasandi rahvaesindusele jääma otsustusõigus kohaliku kogukonna asju korraldada ning omavalitsused tervikuna tuleb erakondlikest toiduahelatest lahti siduda.

Terve hulk riigireformi puudutavaid ideid on saanud klišeeliku kõla. Erinevad ametkonnad ei suuda omavahel suhelda. Ministeeriumeid kutsutakse eraldi ehitatud silotornideks või vürstiriigikesteks, kus mundriau on koostööst tähtsamal kohal. Toimub dubleerimine. Eksperdid on hulga lahendusi välja pakkunud, aga paranemist pole. Avaliku sektori koondamiskava esimene tagasilöök ei olnud see, kui mindi tervishoiuasutuste kallale, vaid hoopis see, kui riigihalduse ministrile liisiti enam kui tuhandeeurose kuumaksega auto.

Avaliku halduse ja demokraatia vallas näeme järgmisi sõlmprobleemidest tulenevaid lahenduskäike:

* Haldusreformi puhul tagatakse kohalike kogukondade elujõud, omavalitsuste sisuline otsustusõigus ning nende vabastamine parteilistest toiduahelatest.

* Tallinn jagatakse eraldi omavalitsusteks, kus sisulisi otsuseid teevad linnaosade volikogud ning koostööküsimusi (ka ümbritsevate valdadega) lahendab pealinnaregiooni nõukogu.

* Riigiettevõtete nõukogud depolitiseeritakse, juhtimises tagatakse selge ja konkreetne vastutus.

* Riigiasutustes juurdub dubleerimise asemel koostöö, asendustegevuste asemel tuleb rohkem mõtestatud tööd ja vähem kulusid. Ministrite arv valitsuses väheneb.

* Riigikogu roll tugevneb, parlament vähendab ja mõtestab õigusloomet.

* Valimistel hakkab kehtima avatud nimekirja põhimõte ehk mandaadid jagunevad vastavalt sellele, milline on ühe või teise kandidaadi isiklike häälte osakaal.

* Erakondade riigieelarveline rahastamine väheneb 5,4 miljonilt eurolt aastas vähemalt poole võrra. Selle raha kasutamine on sihtotstarbeline ja kontrollitav.

Külma pead ja tasakaalu

Eesti majanduspoliitika on kinni jäänud mugavustsooni, mis kunagi loodi radikaalsete reformide ja nende edust tulenenud aupaistega. Nüüd on söed peaaegu kustunud, see aupaiste ei soojenda enam.

Euroopa mõõtkavas on pea kõik Eesti ettevõtted väikeettevõtted. See tähendab, et siingi on võtmesõnaks koostöö. Seda on vaja nii turustamiseks (eriti ekspordiks) kui ka näiteks rakenduslikesse teadusuuringutesse panustamiseks. Keskmine Eesti ettevõtja ei ole üksi nii suure haardega. Kõik see nõuab toimivaid riiklikke mehhanisme, aga ka sellist ühistegevuse kultuuri, mis ei takerdu konfliktidesse või nüansimeele puudulikkusesse. Ilmselt on koostöövõime taga kinni üks tootlikkuse kasvu suuremaid reserve – see on töö organiseerimine.

Kahetsusväärselt on meie ettevõtluse tugistruktuurid nagu EAS ja Arengufond aastaid kiratsenud ning siin tuleb teha olulised järeldused.

Me ei nõustu Reformierakonna postulaadiga, et Eesti maksusüsteem on valmis ja seda ei saa muuta. Vaagides eesmärke, milleks üks või teine maks on loodud ning milline on praeguse maksusüsteemi mõju majanduskeskkonnale, teeb Vabaerakond järelduse, et maksureformist pole pääsu. Tööjõumaksud lämmatavad ettevõtjat. Samas näeme, et ravikindlustus ja pensionisüsteem ei saa põhjalike muudatusteta edasi toimida. Siin tuleb lõpetada pea liiva alla peitmine, peame alustama laialdast diskussiooni.

Keskteena astmelise ja ühetasase tulumaksu vahel oleme juba välja pakkunud maksuvaba miinimumi olulise tõusu, mida aitaks katta üksikisiku tulumaksu määra paariprotsendine tõus. Sellest võidaks enamik palgasaajatest.

Siin pakume järgmisi lahendusi:

* Toimiva riikliku mehhanismi loomine tootlikkuse kolme komponendi ehk töö organiseerimise, turustamise ja koostöö edendamiseks.

* Maksudebati algatamine eeskätt tööjõumaksude vähendamiseks.

* Tulumaksuvaba miinimumi otsustav tõstmine.

* Teaduse baasrahastuse suurendamine, mille puhul kontrollijate kontrollimist soosiv projektipõhisus väheneb. Ettevõtjate jõud rakendusuuringuiks ühendatakse.

* Eriline tähelepanu maavaradega seotud uuringutele, mis meil on ning mida, millal ja kuidas saame kasutada.

* Talunike ja maaettevõtjate investeeringutoetused jaotuvad nii, et see tagab maaelu säilimise. Väiketootja investeeringutoetuse piirmäär tõuseb.

* Töövõimereformi parem rakendamine, rõhuga noorte haridusvõimalustel ja erialavalikul. Taastusravi ja sotsiaalteenused on olulisemad kui toetused.

Lõpetuseks tahaks valitsusega mõnes asjas ju nõustuda ka. Tahame, et mitme ministeeriumi ellu kutsutud nullbürokraatia algatus viiks tulemusteni ja väikeettevõtjate olukorra käegakatsutava paranemiseni.

Välis- ja julgeolekupoliitikas saame enamasti aru valitsuse eesmärkides, kuid otsustavusest ja läbilöögivõimest jääb tihti puudu. Ei piisa sellest, et olla Ida-Euroopa hea õpilane, kui vana Euroopa kärssab. Peame mõistma, et Euroopa, see oleme meie, ning meil tuleb järjest enam vastutust võtta.

Vabaerakond soovib head koostööindu meist paremale ja meist vasakule, aga eeskätt keskpõrandale kokku!