Tõnu Ots: viha pole vihkamine ja ohu tajumine pole hirm, vaid kartus

Tõnu Ots Foto: Sille Annuk

Tundub, et rohkem kui kunagi varem on avalikkus hakanud olukordi iseloomustades opereerima psühholoogia mõistetega. Räägitakse vihast, hirmust ja vastikusest.

Need sõnad tähistavad inimese emotsioone. Neid on aga kõigest kuus: peale viha, hirmu ja vastikuse veel ka rõõm, kurbus ja üllatus (ehmatus). Neid kõiki iseloomustab see, et nad on endokrinoloogilise (näärmetalitusliku) taustaga. Organism oma seletamatus tarkuses reageerida oludele teadvuse osaluseta käivitab keemilise signaalistiku, mis väljendubki emotsioonina inimese käitumises. Teisisõnu, see on olukord, kus tee mis tahad, kuid mõistuse sõna mõjule ei pääse. Oled armunud, vihane, hirmunud, kurb, ehmunud ja kõik. Neid emotsioone taltsutada või maandada pole kerge.

Kõigil neil on ka teadvusega tajutav variant ehk (kognitiivne) tunne.

Nii pole näiteks armumine ja armastus üks ja seesama. Armastus on armumise ehk eufoorilise rõõmuemotsiooni teadvusega tunnetatud seisund.

Kõigi teiste emotsioonidega on samuti.

Vihaseks võime saada mistahes ebaõnnestumise peale. Ent sellest võib saada ka teadvusega määratletud seisund – vihkamine. Suurim vahe on just sellest, et vihast saame üle, kui oleme oma hormoonid maha rahustanud. Aga vihkamine tekitab teadvustatud soovi, et seda inimest või asja olemas ei oleks, ja sunnib teda selles suunas tegutsema. Armastus ja vihkamine on kaks tunnet, mis võivad olla kirglikud. Kirglik armastus ja kirglik vihkamine. Tihti on need seotud – kui kirglikku armastust on reedetud, võib tekkida kirglik vihkamine, mis sünnitab kättemaksu- ja mõrvasoovi. See on küllaltki haruldane ja tavainimene puutub kirgliku vihkamisega harvemini kokku kui psühholoog.

Nii on vale rääkida vihast, vihakirjadest ja vihakõnedest kui vaenu õhutamisest, kuigi, jah, emotsioonid on ka nakkavad. On tõesti palju, mis meid praeguses elusituatsioonis vihale ajab. Kuid iga vihane sõnavõtt pole veel vihkamine. Vihkamine on teadvustatud soov hävitada.

Sama lugu on hirmuga. Hirmusid (foobiaid) on sadu. Me ei oska seletada, miks organism sunnib meid kartma pimedust, ämblikku, suletud ruume jne. Vaevalt tunneb keegi meist lausa hirmu mistahes migrandi ees. Kuid hirmu teadvustatud seisund on kartus. See on mingi ohu teadvustatud tunnetamine ja sellele viitamine. Hirmuna näivasse emotsiooni massilise immigratsiooni ees on sageli peitunud ikkagi ka ohtude tunnetamine. Ja ilmselt õigustatult.

Täpselt sama on vastikusega. See on emotsioon. Kuid selle teadvustatud variant on põlgus ehk vältimine või sallimatus ja talumatus. Sallimatus tekib sellest, et me ei saa millestki aru. Kui laps ei saa matemaatikast aru, ütleb ta, et ei salli matemaatikat. Kui me ei saa teisest inimesest aru, on kerge tulema arusaam, et me ei salli teda. Kui me tõesti tahame sallivust, tuleb kõik keeruline kõigile arusaadavalt ja ausalt selgeks rääkida.

Kirjutan seda sellepärast, et avalikkus küsib lausa ajakirjanduse ja televisiooni kaudu, mis asi see vihkamine ja vihakiri on. Need on vihale aetud, hirmu tundvate ja suures selgusetuses elavate inimeste kõned ja kirjad. Tõelist vägivallale kutsuvat vihkamiskõnet immigratsiooni teemal pole mina kuulnud. Ja kui on kuulda, peaks see olema küll karistatav viitega seadusele vaenu õhutamise kohta. Siiski on palju ka neid, kes olukorda kainelt hindavad ja selles arenguohtusid näevad. Neid tasuks kuulata, mitte huupi vihkajaiks pidada.

Emotsioone ei saa ega ole mõtetki keelata. Ei seadustega ega avalikkuse mõjutamisega. Kui hakkame vaenulikkuseks pidama emotsionaalseid arvamuseavaldusi mistahes teemadel, oleks see ajupesu või fašism psüühikas. Aga vihkamist ja sellele üleskutsumist tuleb vältida küll.