Tänases Postimehes kirjutab Tuuli Koch sellest, millised nimed on Eestis õhus üks aasta enne 2016. sügise presidendivalimisi. Olukord on selgusest kaugel, kuid ka valimisteni endini on aega. Võib oodata, et tõsisemalt tuleb see keskustelu avalikkuse ette pärast aastavahetust.
Praegu on mõtet osutada siiski paarile asjaolule. Esiteks on selge, et seekordsed presidendivalimised ei sarnane ei 2011. aasta ega 2006. aasta valimistega – algseis on lähedane pigem 2001. aastale. Põhjus on lihtne: seekord pole meil ametisolevat presidenti, kes taotleks tagasivalimist. Toomas Hendrik Ilvese kaks ametiaega saavad läbi ning kolmandat korda järjest proovida ei lasta, sest põhiseadus ei luba. Stardipakul on kõik kandidaadid võrdses seisus.
Ometi ei saa eitada, et president Ilvesel on võimalik valikut mõjutada avaliku või kardinataguse toetusega mõnele kandidaadile. Seni on ta piirdunud mõne väljaütlemisega: et järgmine president «peaks tundma end suhteliselt adekvaatsena välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes» ning «oleks ka väga hea, kui president on parteideülene, mitte aga mingite erakondade taskupresident».
Teiseks saab küsida, milliste reeglite järgi järgmine president valitakse. Kui soovitakse midagi senisega võrreldes muuta, on sügisel selleks viimane aeg. Pärast 2006. aasta valimisi möönis näiteks toonase poliitköögi üks peakokki Rain Rosimannus, et võiks olla mõistlik tuua presidendikandidaatide ülesseadmise tähtaegu veidi ettepoole, nii jääks ülesseadmis- ja valimispäeva vahele suurem vahe kui senised kaks kuni neli päeva. Praegu on presidendivalimiste eel ülinapilt aega, mil on olemas ametlikud kandidaadid, kes selles rollis võiksid näiteks ka rahva ees üksteisega väidelda.
Kuid vaadates riigikogu menetluses olevaid eelnõusid, figureerib seal ainult eelnõu, mida Keskerakond nagu aamen kirikus pidevalt sisse annab, et presidendi peaks valima rahvas otse. See on aga üks täiesti teine teema ja arutelu.
Hetkeseis sarnaneb 2001. aastaga sellegi poolest, et õhus ei ole tunda kokkulepet valida järgmine riigipea ära parlamendis. Kui nii, võiks võimalik kandidaat juba alustada n-ö maakonnatuure, et tutvuda isiklikult iga volikogu esimehe ja vallavanema/linnapeaga. Kui sellega ärgata alles järgmisel suvel, on oht hilineda. Ja muidugi on võimalik võtta kuulda ka klassikalist nõuannet: kui tahad, et sind valitaks presidendiks, pead käituma juba kampaania ajal nii nagu president, nõnda, et kõik valijad ja otsustajad sind selles rollis sujuvalt ette kujutavad. Seega jagub eelseisvate presidendivalimistega seoses tegevust kõigile, kes soovivad kaasa lüüa.